Kunstihoones läks lahti juhuse ja publiku tahtest kasvav näitus

Kunstihoone fuajeed ja vahekäiku täidab juhusest sündinud objektide ruum.

Alates esmaspäevast on KuKu-kohvikus Vabaduse väljakul võimalik kuulata iga päev Brian Eno heliteose “2. virtuaalsed unistuste kellad” esiettekannet.

Just nimelt, iga päev esietendub teos uuesti, sest selle ettekanded pole omavahel vennad. Neli varemsalvestatud nooti kohtuvad autori planeeritud juhuse tahtel iga päev uutes helibukettides.

Just selline juhusest sündinud helide ja objektide ruum täidab praegu kunstihoone fuajeed ja trepikäiku. Siin astub üles rida rahvusvaheliselt tunnustatud kontseptualiste, kes lisaks juhusele on usaldanud oma teose loomise ka publikule, kohalikele lastele ja ajakirjandusele, millega sellistel kunstnikel on alati väike kana kitkuda. Pierre Huyghe, kes 2001. aastal tõi Prantsusmaale Veneetsia biennaalilt parima rahvuspaviljoni preemia, osaleb kõnealusel rändnäitusel ideega, mille kohaselt toodetakse igas uues toimumiskohas kohaliku ajalehe esikaane tühi simulatsioon. Sellel on lugeja jaoks kirjas vaid õige avamiskuupäev. Mõningate teadmiste korral näiteks Eesti Päevalehe ilmumiskohast võib taiplikum teha järeldusi ka näituse asupaiga kohta.

Näitus nagu kuu

Trepilt leiame õnneksvõetud reakülastaja poolt täis puhutud õhupalli ja allkirja – loomeakt ja signatuur kuuluvad vaatajale, nii nagu California kontseptualist Ben Kinmont seda plaanis. Ka seinakiri “Näitus nagu kuu” on jaapanlase Shimabuku palve kohaselt üles tähendatud alla 12-aastase kohaliku tüdruku käega. Tema disainitud T-särki projektist “Moon Rabbit” kannab aga kohusetundlikult vanaprouast piletöör.