Näitus "Kontakt - kontakts" on eesti kunstnikest, kes said kunstihariduse või osagi sellest 1906 asutatud Riia Linna Kunstikoolis. Kooli esimene direktor, baltisakslane Gerhard Paul Rosen (temagi töid on näitusel eksponeeritud) oli pärit Rakverest. Alalhoidlike põhimõtetega Rosen tegutses kooli juures 1909. aastani, mil direktoriks kutsuti Vilhelms Purvitis, hilisem läti klassik, impressionistliku maastikumaali koolkonna rajaja, kes 1890ndatel õppis Peterburi Kunstiakadeemias koos Kristjan Rauaga ja 1906-1909 oli olnud Tallinnas joonistusõpetaja.

Läti klassikute Janis Rozentalsi ja Janis Roberts Tilbergsi juures õppisid kuni I maailmasõja alguseni nii Villem Ormisson (1892-1941) kui ka Konstantin Süvalo (1884- 1964). Näituse koostaja Maire Toomi algkontseptsioon eeldanuks ka mõningast läti klassikute ekspositsiooni, ent see jäi Eesti Kunstimuuseumi rahaliste võimaluste tõttu ära.

SüVALO, KUID ERITI Ormisson on eesti maalikunsti ajaloos olulised meistrid. Konrad Mägi surma järel 1925 oli Ormisson see, kes jätkas eesti maastikumaali traditsiooni ajal, mil nn Pallase koolkond polnud veel välja kujunenud. Mitmes saalis eksponeeritud Ormissoni maalid on visuaalselt erakordselt nauditavad. Varasema loomingu julged küllastunud värvilahendused meenutavad väga noore Henri Mattisse'i loomingut. Ka Ormissoni 1920ndate maalidel moodustavad naised, lillevaasid, drapeerunud kangad ja vaibad keerukaid värvirõõmsaid arabeske, meenutades idamaiseid ornamente. Süvenemisel võib avastada, et Ormissoni värviharmooniaile rajatud pildid on tegelikult väga kaalutletud. Riia kunstikoolis omandatu kõrval oli Ormissoni olulisemaid mõjutajaid Konrad Mägi, kellega noor kunstnik kohtus suviti Viljandis, aga ka 1922 Saksamaale tehtud enesetäiendusreisil.

1930ndail saab Ormissoni loomingus valdavaks maastikumaal. Olles 1926 kutsutud Pallase kunstikooli maaliklassi juhatajaks, elab Ormisson siit alates Tartus ja ka viimase eluperioodi kuulsaimad maastikud - "Valgemetsa Sild", "Tartu vaade", "Kevadine Taevaskoda" ja Ormissoni loomingust ehk kõige tuntum "Pühajärv" (1939) on maalitud Tartu ümbrusest. Eesti maastikumaali pärandis ei ole midagi Ormissoni hilisloominguga võrreldavat. Küllastatud sinistes või rohelistes värvikooskõlades maalitud maastikud on mõjuvad ja elamuslikud, ühendades maalija hea koolituse väga tugeva isikliku ande ja kogemusega. Ormissoni tundlik isiksus ei suutnud kohaneda nõukogude okupatsiooniga kaasnenud ebakindluse ja terroriõhkkonnas ning 5. aprillil 1941 lõpetas ta elu enesetapuga.

Konstantin Süvalo on tuntud peamiselt maastikumaalijana, kelle arvukad varakevadised maastikud meenutavad väga sajandi algusaastate läti impressioniste, eriti Purvitist. Näitusel on üsna huvitavad tema mõningad Pariisi vaated - teistsugustes oludes oleks Süvalost ehk kujunenud linnamaalija. Tagasihoidlikuma andelaadiga kunstnikuna jäi ta aga kogu eluks Pärnu koolide joonistusõpetajaks ning on õnnetul kombel jäänud välja ka äsja ilmunud "Lühikesest eesti kunsti ajaloost". Samal ajal liigub antikvariaatides aeg-ajalt Süvalo maastikke ja ta kuulub kollektsioneeritavate meistrite ringi. Kunstikogujail oleks kindlasti vajalik näituselt läbi astuda - sellises hulgas ja kvaliteedis Süvalo loomingut lähiajal ei eksponeerita.

NII ORMISSON, SÜVALO kui ka 1912. aastaks Riiga õppima sõitnud Jaan Vahtra (1882-1947) olid seotud Viljandimaaga. 1911. a toimus Viljandis väike Purvitise maalinäitus ning viimasest innustatuna suundus Riiga õppima ka Viljandi Teatajas ajakirjanikuna ametis olnud Vahtra, kes juba küpses eas mehena otsustas end kunstile pühendada. Vahtra varajane looming on mõjutatud läti impressionismist, peamiselt tuntakse Vahtrat aga raamatugraafiku ja pedagoogina, kel 1920ndail oli oluline roll Eesti Kunstnikkude Ryhmas. Näitusel annavad Vahtra kirjad 1912. a Riiast võluva vaate "seestpoolt" - oludest ja lootustest, mis kõhnavõitu rahakotiga eestlast ümbritsesid.

Riia Kunstikoolis on õppinud ja joonistusõpetaja kutse saanud innukas muuseumientusiast ja kollektsionäär August Pulst (1889-1977), kelle looming jäi põhjalikele õpingutele vaatamata vaid harrastustasemele, ning Punaarmee ridades 1918 hukkunud enamlane Jaan Vanakamar, kellelt näeme Viljandi muuseumist pärit maastikke.

TERVET SAALI TÄITEV ekspositsioon Paul Burmanilt (1888-1934) on näituse pilkupüüdvamaid Ormissoni loomingu kõrval, kuigi Burmani kontaktid Riia Linna Kunstikooliga jäid enam kui tagasihoidlikuks. Eesti tähelepanuväärseima animalisti ja maastikumaalija elu kulges maalija tervisest tulenevalt alates 1920. aastast peamiselt Tallinna vaimuhaiglas, ka hulk väärtulikku loomingut on sealt. Kuid hoolitseva venna toetusel õppis Paul Burman sajandi algusaastail vabakuulajana Peterburi Kunstiakadeemias, Moskvas ning Pariisis. 1911 võttis Burman Riias eratunde Purvitiselt ning tema mõjul võis ka Burmani palett elamuslikumaks kujuneda.

Niisiis - kontaktid on olnud olulised ja tänapäevalgi võib olla eestlase pilgus Riia linna poole vaadates pisut vaesema venna kadedust. Riia Kunstimuuseumi tore historistlik hoone avati juba 1905 ja selle projekteeris kuulus balti kunstiajaloolane Wilhelm Neumann, samuti nagu Tallinna Scheeli pangamaja.

Juta KIVIMÄE