Paljud kontseptuaalse moekunsti teosed ei anna aga igapäevaelus kanda. Möödunud aastal KUMU-s sai näha maailmakuulsa moelooja Rick Owens näitust. Tiit Blaat

Millal hakati selliseid rõivad, mis kandmiseks pole mõeldud, üldse tegema? Mis selle taga on, kuidas selleni jõuti, miks neid tehakse?


Sel puhul saab rääkida näiteks kontseptuaalsest moest. See tekib samaaegselt kontseptuaalse kunstiga 1970. aastatel. Mõlemi puhul on põhirõhk arusaamal, et mõte, mida püütakse teosega väljendada, on tähtsam kui teose esteetiline väljanägemine. Oluline on sealjuures innovaatilisus ja eksperimentaalsus, pigem mõttetöö käimalükkamine ja küsimuste tõstatamine kui publikule selgete ja raudkindlate vastuste andmine.


Näiteks võiks tuua kunstnik Marcel Duchamp’i 1917. aasta kuulsa teose „Purskkaev”: näitusesaali oli seinale maali asemele kinnitatud pissuaari. Pissuaar kaotas nii enda tavapärase eesmärgi, seda ei kasutatud enam urineerimiseks. Samas tekitab selline ootamatu tegu vaatajates küsimuse: miks nii on tehtud? Pissuaari eesmärgiks on seega hoopis mõttetöö ärgitamine ja kunsti piiride avardamine. Eelnevalt mainitud Mäkineni jope näide kuulub samasse kategooriasse.

Avalehele
20 Kommentaari
Loe veel: