Kunstnik korstnas, mõistus otsas

Jüri Ojaver avas eile Vaal-galeriis ruumiinstallatsiooni “... töökas ning leidlik”, milles ta nalja ja kurbusega pooleks mälestab muu hulgas hiljutilahkunud Heino Mikiveri, Jõhvi ärasolgitud keskväljakut ja Tallinna sajanditaguseid panoraame.

Ta ise tuleb ka jutuks, kuid rohkem nagu tegelasena “Puulase ja tohtlase” maailmast. Me näeme suurt fotoseeriat, milles ta, jalas puust ja tohust püksid, üritab lolli peaga oma kodukaminasse pugeda. Ega ta eriti mahu sinna, suur mees, ja nii ta tulebki selg ees tagasi, üleni nõgine nagu tont või ametit õppiv jõuluvana.

Ojaver pole kunstnik harjumuspärases mõttes, pole ta ju seda ametit õppinudki. Ometi on ta Eestit esindanud Veneetsia ja Kwanju biennaalidel, Läänemeremaades ja mujal, pälvinud grand prix-sid Sorose aastanäitustelt. Ees ootab Riia skulptuurikvadriennaal. Tema taiesedki on rohkem žurnalistlikud kommentaarid elule kui asjad iseeneses. Sotsiaalne ja inimlik absurd on tema kunsti peamine teema.

Võtame või mulluse performance’i kunstniku kodulinna Jõhvi keskväljakul, kus ta Lenini mahatõmmatud monumendi soklil raius elektrilillaks võõbatud kirvega puupakke halgudeks. Küttevarumise asemel jäi aga õhku rippuma hoopis lõhkumise motiiv ja seda mitte ainult Iljitši mälestuse tõttu. Uues Eestis hävis arhitektuurse ansamblina ka Jõhvi keskväljak, selle äärde tehti jõuga ruumi Eesti ilgeimale plekist angaarile suurte toidupoodide hulgas. See monstrum neelas oma kõhtu ka Jõhvi linnavalitsuse, kes nüüd nagu Joonas vaalaskala kõhus alandlikult selle ruume rendib. Et vaatajale ei jääks miskit segaseks, püstitas Ojaver “Jõhvi vaala” ette hiigelsuure dolomiidist kirvetera, kah elektrisinise.

Ojaver on suure osa elust töötanud restauraatorina Tallinna vanalinnas, on aja jooksul vanade asjade keskel ka ise vanaks saanud ja esindab eesti kunstis kildkonda, kes raiub nagu rauda, et “vana oli raudselt parem”. Mitte et ta konservatismi kalduks, iseõppijana pole tal olnud ajalooliste traditsioonidega mingeid sooje suhteid. Ta kurdab rahulikult ja eneseirooniliselt. Umbes nagu vana bluusimees Mississippi deltast. Tema töödes on leppimise ja käegalöömise minoorne heli. Ja nalja saab palju. Autodidakti seisus pole tal lasknud end ka vanuigi liiga tõsiselt võtta. Nii ta siis teebki endale õhtuti jõuluvana ja mängib ka baarmeni kui vaja. Kohtlaselt naeratades.