Ettevõtjatele polnud kunstnik Maike Lond piisavalt „sotsiaalselt vastutustundlik”, et toetusraha väärt olla. Foto: Eero Vabamägi

Sinu lavastuse teemad – vabakutseliste juhuslikud sissetulekud ja olematud sotsiaalgarantiid – on olnud üleval Eesti taasiseseisvumisest saadik. Aga kust tuli sul personaalne impulss see tükk teha?

Tuli sellest, et olin tükk aega juba hädas, et ma ei jaksa enam niimoodi elada. Väga isiklikust kogemusest. Ka sellest, et pärast 2008. aasta majanduskrahhi algas üleüldine süüdlaste otsing. Kõik süüdistasid kõiki: valitsused süüdistasid krahhis pankasid, kultuuriinstitutsioonid riiki raha vales jaotamises ja kultuuriinimesed omakorda institutsioone. Mul sai ühel hetkel sellest kõrini ja tahtsin leida võimalusi sellest ringist täiesti väljaspool. Et minu töö ei sõltuks enam institutsioonidest, fondidest ega ka mu ema-isa rahast.

Otsustasid leida metseeni.

Mul oli kujutelm olla lemmikloom. Hakkasin poolteadlikult romantiseerima kujutluspilti, et saan hakata käima kuskil teepidudel vastutasuks selle eest, et pühendun sajaprotsendiliselt oma kunstnikutööle. Mulle tundus ka, et erasektor on hästi tasane. Avalikkuse ees nad eriti sõna ei võta. Tahtsin äriinimesed siduda paremini ühiskonnaga, et nad sotsiaalküsimustes kaasa mõtleksid.

Logi sisse, et lugeda, millise eetilise kahvli on lavastus autoris tekitanud.

« Avalehele 3 Kommentaari