Peeter Laurits hoiab käes osa installatsioonist „Võõrad keeled”. Taustal „Nulla dies sine linea” Foto: Tiit Blaat

Peeter Laurits, sinu eelmist üraskiteemalist näitust „Logos ja Mythos” esitleti Vaalas 2013. aasta sügisel. Nüüd oleme järgmise osa juures. Millal said aru, et tahad sama teemat pikemalt jätkata?

Algusest peale oli selge, et see tuleb pikem ja põhjalikum töö. Lükkasin alustamist tükk aega edasi, sest tegelikult jäid üraskid mulle silma juba 1996. aastal Kütiorgu kolides. Siis ma lihtsalt kollektsioneerisin seda fotomaterjali ja panin kõrvale. Haudusin ja nuputasin, mida sellega peale hakata. Vaim sai valmis paar aastat tagasi ja siis oli selge, et piltidest tuleb pikem tsükkel. Aga ei julge lubada, et selle näitusega tõmbame teemale kriipsu alla, sest asi on kasvanud palju suuremaks... Tahaks kohe selgeks teha ühe asja: ürask on siin loomulikult peategelane, aga talle ei maksa ka liiga suurt tähelepanu pöörata. Film „Lendas üle käopesa” ei ole samuti film Jack Nicholsonist, kuigi Nicholson mängib selles peaosa. Selle näitusega üritan kõnetada laiemalt looduse ja inimese seoseid, leida loodusest lingvistilisi aspekte. Üraskikirjad annavad selleks suurepärase võimaluse, sest nad meenutavad visuaalselt väga inimkirja.

Avalehele
0 Kommentaari