Kunstnik Tiit Pääsuke lõigub oma vanu pilte ja avab neist uue näituse
Pääsuke tuli eesti kunsti kuuekümnendate lõpuaastail, haaras kinni pead tõstvast hüperrealismi lainest ning dekoreeris selle veelgi kiiskavamaks. Tulemuseks oli rida eesti kunstiajaloo hitte, millest “Poiss viiuliga” aastast 1980 seisab siiani iga ilmaga silme ees. Preemiaid hakkas talle jaguma juba 1970-ndate keskpaigast, 80-ndail pärjati teda aga kui hüperrealismi kolmanda laine kunstnikku.
Sellist segu maalilisest koloriidist ja fotolikust eksaktsusest on vaatajaile aastakümneid pakkunud ka Enn Põldroos ja Lemming Nagel – esimene rohkem mediteerides, teine följetonistlikult pada ajades. Pääsukese leivanumbriks jääb aga tuttavate ja sõprade kujutamine jahedas detailitruus glamuuris kesk fovistlikult kirglikke pintslirabakuid.
Ilusate piltide anatoomia
1990-ndail loobus Pääsuke figuraalsusest abstraktsete hõõguvate värvikumade kasuks, mis pälvisid samuti küllaga tunnustust. Kriitikute ja muuseumide soosik kõikidel aegadel.
Kõnealuse kümnendi lõpul astus Pääsuke publiku ette autodafeega, distantseerudes oma senisest kunstnikupositsioonist maaliga “Jahimehe süda”(1997). Selle pildi keskmes võimutses kits – imeilus öine maastikuvaade kuuvalguse, järvesilma ja hobusel kappava jahimehega roosakas südamekujulises raamis. Sellest ajast on kunstnik lahanud oma varasemat loomingut, võtnud seda tükkideks ja uurinud, kust on pärit selle hiilgus.
Ka sellel näitusel kohtame hulgaliselt varasemate maalide motiive ja värvikäike, mis nüüd on aga äralõigatud jäsemena loobitud laiali uutesse juhuslikuvõitu motiivikooslustesse. Pääsuke ei maali nüüd enam ainult elusolendite ja figuuride pealispinda, vaid ka nende sisu – lihaseid, kõõluseid, verdki. Ilusad äkilised pildid on fragmentideks laiali lammutatud ja seinale nagu riiulile ritta laotud nagu anatoomia õppevahendid.