Kurbuse fotograaf Draakoni galeriis
Seda, et fotograafia on uus maalikunst, nagu ka näituse pealkirjast võib aimata, on vargsi räägitud juba mõnda aega ning asitõendeid aina koguneb. Nädalapäevad tagasi anti sellele ketserlikule sektantlusele ka märkimisväärne institutsionaalne õnnistus – fotograaf Brotherus pälvis Põhjamaade suurima maalikunsti preemia, Carnegie’ noore kunstniku stipendiumi. Foto võttis maalikunsti koha, raha ja aujärje. Näitust eksponeeriti vahetult enne Draakoni galeriid Pärnu Uue Kunsti Muuseumis ja see pärineb tervikuna Brüsseli Contretype Muuseumi kollektsioonist.
Maalilisust piltidel jagub. Brotherus ei priiska ainult eredate ja rammusate värvigammadega, vaid suudab kinni püüda ka valgust ja varje ning sumedaid tonaalsustega ongleerivaid sordiine, mida on loomuldasa peetud maalikunsti pärusmaaks. Ka kaadrisse võetud figuraalsed kompositsioonid on välja kaalutud terviklikeks, ülevaatlikeks ja staatilisteks, mis vihjab, et Brotherus ihkab lisaks impressionismi loorberitele ka akadeemilise realismi omi. Üheltki pildilt ei paista dünaamikat, hoogsaid rakursse ega liikuva objektiiviga simuleeritud futuristlikku kinetismi, mis fotokunsti filmile lähendab. Kõikjal paigaseisev vaikus, loodusmotiivid kulissidena ümber.
Brotherus pildistab iseennast ja loodust vaheldumisi. Enda sõnul ta korra juba tegi ühe näituse ainult autoportreedest ning seda klaustrofoobilist tunnet, mis teda haaras, kui kõik “minad” teda ühel hetkel oma elu-probleemide ja kõikuvate emotsioonidega sisse piirasid, ei taha ta enam kogeda.
Nüüd paigutab ekspositsioonidesse nn komakohti ja vaikusehetki, milleks on alati mingid sügavad, perspektiiviga avanemised Põhjamaa tasasesse loodusesse. Need hetked annavad kunstnikule jõudu seista vastamisi oma halastamatult ausate enesekirjeldustega, milles korduvad üksinduse, hüljatuse ja ahastuse motiivid.
Peale maalikunsti asja ajab Brotherus veel eneseabi rida, valades oma ängid kargeteks esteetilisteks objektideks, kus nukrus esineb tihti vaid põgusa motiivina.
