Kus on naise õige koht?
Pea kuu aega väldanud imekaunis suvi on Tallinna tänavatel teinud oma selged moekorrektiivid. Ma seisan kohvik Moskva ees ega ootagi seal tegelikult kedagi. Põletav päike on mu peaaegu juhmistanud, ning siis ta ühtäkki tulebki – kaugest minevikust tuttav naine, kelle silmipimestav ilu paneb mu põhjakõrbenud meeltele viimase laksu. Me pole aastaid näinud ja nood on tema suhtes olnud armulikud, et mitte öelda enamat. Kummatigi katab tema inglinägu õhetus, ta on ilmselgelt närvis ning minu kuuldekaugusesse jõudes hüüab ta: “Palun aita mind!”
Ma ei saa kohe aru, ent paari hetke pärast vaarub, nii umbes kümmekond meetri tema kannul, vaatevälja viiekümnendais eluaastais priskelt kummis kubemega mees, rusikas raevunult taeva poole, ning tema kehvasti artikuleeritud venekeelseist sajatusist püüan ma kinni sõnad “šljuha” ja “bljääd”. Ta on minu tuttava seksapiilist armutult pöördes, kuid iseenese võimalusi realistlikult lootusetuks hinnates otsustanud oma kirge vahutavasse naisvihasse kanaliseerida.
Mind nähes tema maru taltub, ta keerab mujale ja inetu intsident on lõppenud. Kuigi mitte päris, sest mõne hetke pärast taban end ebameeldivailt mõtteilt – too näss meenutab kurioossel kombel Eesti ühiskonna märkimisväärse osa suhtumist oma naistesse. Ja küsimused hakkavad tekkima.
Miks on nii, et kui naine laval laulab, telekas saadet juhib või teatris mängib, on ta kraaksuv lits ja inisev mõrd? Miks on nii, et kui jalgpalliguru või endine kaitseminister kodus naist peksab, siis küllap on viimane selle kuidagi ära teeninud? Miks on nii, et kui ma mis tahes hetkel Eesti suurima ajalehe avan, arutletakse selle kommentaariveerus surmtõsiselt, kuidas naised “nende õigesse kohta” tagasi toimetada? Miks osalevad selles parastamises võrdselt meestega ka paljud siinsed naised?
Miks on kohe-kohe igapäevasesse kõnepruuki sisenemas sõna “naistearmastaja”, mis kõlab peaaegu sama põlastusväärselt kui “neegrisõber”? Miks on nii, et kui keegi sarnaseid küsimusi püstitab või neile vastata üritab, on ta kibestunud feminist või lihtsalt keegi, kes keppi ei saa? Või äkki ei saa keppi hoopis need, kes nõnda arvavad? Nii, nagu too tiirane vanamees kohvik Moskva ees? Kas kogu asi – nagu papa Freud omal ajal ette pani – seisnebki lihtlabaselt selles, kes saab keppi ja kes mitte?
Kliiniline hirm
Küsimusi on märkimisväärselt rohkem kui vastuseid. Hea küll – loodetavasti on vähemalt osa mu pead ründavaist küsimusist utreeritud. Kuid komme endale vastu rinda taguda ja seletada, kes me kõik ei ole, jalutab paaris meie peaaegu paranoilise vajadusega end rikkamate ja kultuursemate rahvaste “võrdväärse partnerina” ette kujutada. Ettekujutuseks see tõenäoliselt jääbki, vähemalt nii kaua, kuni me oma kliinilist hirmu keppi mitte saada talitsema ei õpi.
