„Kusagil”: pool tundi head filmi ja tund igavaid seiklusi
Vahepeal on Coppola teinud veel ajaloolise kostüümidraama „Marie Antoinette”, mis suures plaanis samamoodi aia taha läks. Kuid „Kusagil” on ühest puust kuulsa „Tõlkes kaduma läinuga”, mõlema peategelaseks on Hollywoodi staar, kes põeb moodsa ühiskonna üksinduse ahastust. Aga mõtliku ja oma läbipõlemises kaastunnet esile kutsuva Bill Murray asemel on filmis „Kusagil” hoopis teistsugune peategelane. Film jälgib Hollywoodi eduka tegelase Johnny Marco (Stephen Dorff) elu, mis ei kutsu eriti samastuma. Miljonite iidol Johnny on ebaintelligentne mühakas, kes veeretab päevakesi õhtusse hedonistlikus pillerkaaris. Tüüp, kes on nii ebameeldiv, et lavastaja ei vaevu ta üle isegi naerma.
Mõttetu hedonism
„Tõlkes kaduma läinud” on täis mõnusat koomikat, „Kusagil” ei anna aga üheski kohas põhjust isegi muiata. Pole naljafilm. Mis on filmis õnnestunud, see on isa Johnny Marco ja ta tütre Cleo (Elle Fanning) inimliku kokkusaamise soojuse kujutamine. Film on jutustus sellest, kuidas isa ja tütar saavad ootamatult lähedasteks. Ja et väikesed perekondlikud rõõmud pole sugugi väikekodanlik eelarvamus, vaid need ongi olemas. Kui nüüd mõelda süžeele, siis see oleks põhiosas järgmine. Lahutatud naine jätab staarnäitlejast peategelasele nende 11-aastase tütre ja kaob. Mees on alguses segaduses, sest pole seni tütrega õieti tegelenud. Kuid siis äkki kogeb ta, et üks teine, lähedane inimene ta kõrval on tore asi, ja temani jõuab kahetsus, et ta on oma perekonna allavett lasknud. See kõik kokku on lugu, mille saaks filmis poole tunniga ära jutustada. Võib-olla läheks mõni minut kauem.
Et oma tubli poolteist tundi täis saada, peab vaataja lisaks vahtima sportautoga ringi kimavat Johnny Marcot, tema nilbeid meelelahutusi ja seiklusi. Kogu see tühjade kaadritega ajatäide meenutab tõsiasja, et filmikunst ei ole moraalitsemiseks eriti sobiv meedium. Film on soodne vahend hoopis vabaduse ja lootuse kuulutamiseks. Ühe Hollywoodi miljonärist lontruse tühja hinge pikalt ekraanil vaadata on tüütu. Vähemalt ei ole Sofia Coppola tõestanud vastupidist. Aga „Tõlkes kaduma läinud” on tõesti hea film ja kui Sofia Coppolal edaspidi ei peakski ükski film õnnestuma, siis vähemalt selle filmiga on ta end ajalukku kirjutanud. Selliseid tegijaid on teisigi, kelle ühe suure pärli kõrval on kõik muu pudi-padi. Muide, ka Coppola esimene mängufilm „Süütud enesetapud” oli keskpärane.
