Küsimused Miki-hiirtele
Hoopis hõlpsam on targutada, filosofeerida ning udu ajada. Lõpuks on vesi meie ümber sedavõrd hägune, et ei saagi aru, kes on kes ja mis on mis. Oleme harjunud, et meie keskel käivad ringi veidralt riietatud usutegelased ja kui hetkeks meenubki, millist organisatsiooni ja ideoloogiat nad esindavad, siis ei viitsi me selle üle pikemalt mõelda. Umbes samamoodi lepitakse seltskonnas tuttava narkodiileriga, sest ega ta ju oma kraami meile ei müü.
Karjased pelgavad paljastusi
Õunapuu viitsib mõelda. Oma filmiga lööb ta akvaariumivee korraga klaariks ja näeme õudusega, milliseid kalu meie ümber ujub.
On iseloomulik, et eesti usumehed ei lubanud Õunapuul filmida siinsetes kirikutes, nii et ta pidi vajalikud kaadrid jäädvustama Euroopas. Selles on detektiivi huviorbiiti sattunud kelmi hirmu paljastamise ees. Ilma ametliku läbiotsimis-orderita ei luba ta kedagi oma saladusi täis majapidamist puistama! Ka ei esine filmis ükski Eesti kõrgem vaimulik. Lambukesed on need, kes oma lihtsameelsuses kõik ausalt ära räägivad. Karjased aga ei soovi kaitsta oma tõde, sest nemad ilmselt teavad, et seda polegi olemas.
On vaid mäng ja muinasjutt. Ülimalt iseloomulikud kaadrid – päkapikuks riietunud inimene jutustab lastele Jeesusest. Mille poolest erineb temast samamoodi kostümeeritud kirikuõpetaja kantslis, kes räägib täpselt sedasama muinasjuttu? Kogu kirik pole muud kui üks suur lasteteater, Disneyland, ainult et selle kristliku Disneylandi Mikid ja Donaldid ei võta kostüüme iialgi seljast ning nõuavad, et neid ei peetaks mitte komödiantideks, vaid pühakuteks ja teadusemeestekski.
Õunapuu igal jõululaupäeval
Piinlik on filmis vaadata, kuidas meie presidendid ühe säärase Miki-hiire segaseid sõnu hardalt järele kordavad. Rääkida kristlikust traditsioonist Eestis on sama rõve kui nimetada kokaiini Kolumbia suurimaks rahvuslikuks rikkuseks. Riigitelevisioon peaks näitama Õunapuu filmi igal jõululaupäeval, vahetult enne ülekannet jumalateenistuselt. Ilmselt ei pane see küll aru pähe neile, kelle mõistus on juba uinunud ja kes kardavad üle kõige sattumist põrgusse. Aga pärast seda, kui oled näinud kaplani esinemist kaitseväe paraadil või kuulanud mõne riigikogu liikme ässitusi kohustusliku usuõpetuse kasuks, mõjuks Õunapuu film ometi paljudele inimestele värskendavalt ja lootustandvalt.
