Kirjaniku taskusse veerev kopikas on väike ega anna alati sotsiaalseid tagatisi. Foto: Tanel Meos .

Piret Bristol

EKL-i Tartu osakonna juht

Minult on küsitud, kas Eestis saavad vabakutselisena elada vaid Kivirähk ja temasugused. Tegelikult on vabakutselisi tunduvalt rohkem, ent need inimesed loobuvad enam-vähem kõigest. Viljakas kirjanik kirjutab keskmiselt ühe raamatu aastas, Eesti oludes võibolla isegi paari aasta jooksul ühe. Ühe raamatu honorar on 1000–2000 eurot, mis tähendab, et kitsalt elades saab pool aastat hakkama.

Sel aastal küsis kirjanike liidu jagatavat loovisiku stipendiumi umbes 40 inimest, sai üheksa. Mida ülejäänud teevad, ma ei tea. Kirjanike liidus on palju tunnustatud kirjanikke, kes elavad juhuhonoraridest. Aga selleks, et näiteks artiklitest ära elada, peaks neid kirjutama umbes kümme tükki kuus. Umbes kolmandik kirjanike liidu liikmetest käib tööl või saab pensioni. Kui aga inimene on kogu elu olnud vabakutseline, on pension erakordselt väike.

Ega muud võimalust asja parandada ei olegi kui honorare ja esinemistasusid tõsta. Kuna kõigile ju korralikke stipendiume maksta ei saa, siis tuleks neid ehk õiglasemal moel jagada. Näiteks mitte maksta stipendiume neile, kes tööl käivad. Kulka ei ole viimaseid toetusi veel avalikustanud, aga tean, et ilma jäi mitu inimest, kellel pole sissetulekut ja kes on päris head kirjanikud. Neid ei tunta ainult seetõttu, et nad ei ole küünarnukkidega trügides endale reklaami teinud.

Aapo Ilves

vaba kirjanik

Mind hoiavad vee peal autorikaitse ja teatrid. Saan raha enda kirjutatud tekstide avalike esituste pealt. Eelmisel aastal oli kaks libretot – kantaat „Poistekoori võimas laul” ja muusikal „Kuu on päike” Estonias. Kolmanda kirjutasin ooperile „Prints ja kerjus”, mis tuleb jaanuaris välja. Hoolimata keskmisest suuremast töökoormusest tunnen end kirjutajana alamakstuna. Tulen toime, aga ma ei pea kooliasju ostma, autot mul ei ole ja Tallinnas ma ka ei ela. Kui estraadi ja dramaturgiat poleks, siis oleks kõik väga halvasti. Haiguskindlustus mul on, kuna olen FIE, õnneks maksab autorikaitse makse. Teine võimalus oleks olnud osaühinguks hakata, aga seal on aruandlust rohkem, FIE-na on lihtsam.
Raamatud kirjutamata ei jää – just ilmus muinasjuturaamat „Muinasjutud väikestele ja suurtele”. Veel ei tea, kas kulka otsustas seda toetada. Kui mitte, on see majanduslikult äärmiselt nigel projekt, aga ma väga tahtsin seda raamatut teha. Miinusesse ei jääks, aga saaksin lihtsalt maru vähe raha. Kirjastusega on leping müügiprotsendi pealt. Aga selliste asjade, näiteks ka võrukeelsete koorilaulude tegemise maksabki minu puhul kinni estraad.

Karl Martin Sinijärv
kirjanike liidu juht

Kulka üheaastasi 400-euroseid (kuus) stippe on 36. EKL jagab samuti aastaks välja kümmekond abiraha (mullu 320 eurot kuus). Maksu nende pealt ei võeta ja seega ei anna nad sotsiaalseid garantiisid nagu haiguskindlustus või pension. Laenutushüvitis on naljanumber. Isegi Mutt ja Hargla ei saa sealt aastas sajakat kätte. 

Paremini organiseerida saaks seda, et oleks kohalikke eripärasid arvestav pikemaajaliste stipendiumide süsteem, mis annaks normaalse elatise ja sotsiaalsed garantiid. Põhimõtteliselt oleks võimalik seda ka kulka kaudu teha. Ent siis tuleks leida viis vahendite suurendamiseks vähemalt paar korda. Paljud head Eesti raamatud võiksid olla väga head, kui neid oleks saanud täie jõuga kirjutada. Seni, kuni kirjatööga seotud sissetulekud on üliväikesed, harvad ja juhuslikud, ei saa ükski anderikas kirjanik arvestada kirjanduse kui elatusallikaga. Nüüdismaailmas tähendab see siirdumist muudele aladele, tulemuseks keskpärane tegija kuskil mujal, mitte tipptegija kirjanduses.



Kirjanike tüübid sissetuleku järgi

Edukas vabakutseline on nii menukas, et tuleb toime üksnes kirjutamise või tõlketööga. Tuntud näited on Andrus Kivirähk ja Indrek Hargla.

Vaene vabakutseline ei käi samuti põhikohaga tööl, aga sissetulek on juhuslikum. Tuntud näide on Peeter Sauter.

Töömesilane kirjutab põhitöö kõrvalt. Tuntud näited on õppejõud Mari Saat ja diplomaat Jaak Jõerüüt.

Kirjandustöötaja töö on otseselt kirjanduse või ka laiemalt kultuuriga seotud. Tuntud näited on Loomingu peatoimetaja Mihkel Mutt või Soome Instituudi kultuurisekretär Maimu Berg.