Kust tulevad lastekirjanikud?
Kerttu
Esimesena, umbes aasta tagasi, tuli Kerttu. Kerttu Soans. Tema “Olivia ja esimene maailm” jõudis raamatulettidele möödunud jõulude aegu ja nüüd on ilmunud juba uus raamat “Kruubi-Ruudi ja tema inimesed”.
Esimeses raamatus räägitakse ümbritsevast maailmast väikese tüdruku, teises taksikoera seisukohalt. See on ühest küljest reaalne Eestimaa elu, ja samas ei ole ka. Sest Kerttu oskab selle elu uskumatult poeetiliseks ja südamlikuks muuta. Autori valitud vaatepunkt laseb asjadel paista ootamatu nurga alt. Samas on see maailm nii “päris”, kui üldse olla saab. Sest nii Kruubi-Ruudi kui ka Olivia prototüübid on Kerttul kodus olemas.
“Kirjutades lähtun kindlasti isiklikest kogemustest, aga nende meeldetuletamiseni olen jõudnud oma laste kaudu. Olivia-raamatut kirjutades märkasin, et süvenemine oma tütardesse viib mind tõesti, peaaegu tajutavalt nende ikka, meenutab mulle lõhnade, helide, värvide ja südametukseteni mu enda lapsepõlve,” meenutab Kerttu Soans.
Kerttu ema on lastekirjanik Helvi Jürisson ja isa kunstnik Olev Soans. Muide, ka Kerttu poolvend Peeter Volkonski sai tänavu maha oma esimese lasteraamatuga – “Onu Volgi värsiaabitsaga”, illustraatoriks on Kerttu ema tädipoja tütar Piret Raud.
Aga Piretini me veel jõuame.
Esimesed Kerttu luuletused ja jutukesed ilmusid õpilasalmanahhis, ka ajalehes. Kerttu ise oli siis nii kümneaastane. “Lastele hakkasin kirjutama Eesti Raadios töötades, mil neli aastat kirjutasin teksti “Päikesejänku” saatele tädi Kerttu ja Hüper-Superi lugude jaoks. Ise olin siis tädi Kerttu ja Hüper-Super oli Mart Puust. Sel ajal mul endal veel lapsi polnud,” räägib praegugi ajakirjanikuametit pidav Kerttu.
Kerttu raamatute esimeseks lugejaks on abikaasa Peeter. Siis tulevad lapsed, siis ema. Ja siis juba ema sõbrannad ja Kerttu sõbrannad. Mõlemad raamatud on üle vaadanud ka kunagine eesti keele ja kirjanduse õpetaja Inge Kitsing. Kõigi märkuste suhtes on Kerttu olnud väga tähelepanelik – kuid sealjuures ka ettevaatlik. Raamatu esitlusel tunnistas ta, et võib oma teksti lõpmatuseni lihvida.
“Eesti lastekirjanduses on mul palju armsaid autoreid! Kõik on armsad! Ei taha kedagi nimetada, sest ei taha kedagi nimetamata jätta,” kinnitab Kerttu, kui temalt oma lemmikute kohta pärin. “Ka meeldivad mulle mitmete selliste eesti autorite lastele kirjutamised, kes valdavalt kirjutavad täiskasvanutele. Näiteks Hando Runnel, Jaan Kaplinski. Naudin lastekirjanduses maailmakõiksuse kohalolu, sõna ja lause rütmi, meelelise kogemuse
edasiandmise täppiminekut. Muidugi mitte ainult seda! Põnevad lood, humoorikad seigad ja arutelud – kõik see on ka minu jaoks omal kohal.”
Piret
Möödunud aasta aprilli viimastel päevadel kogunes Lastekirjanduse Teabekeskusesse ürii, et valida jutuvõistluse auhinna saajad. Eelnev “kodutöö” polnud lihtne, 61 saabunud käsikirjast läbinärimine nõudis parajat vaeva. Paremusjärjestus paika pandud, seisis ees kõige põnevam – ümbrike avamine. Suurim mõistatus oli esikoha saaja. Tegemist paistis olevat tundmatu, kuid hämmastavalt professionaalse autoriga. Siis aga selgus, et see oli hoopis debüüt. Jõulu eel ilmunud “Ernesto küülikute” autoriks polnud keegi muu kui raamatuillustraator Piret Raud.
Tagantjärele tundub muidugi, et üllatuseks põhjust pole. Sest kui üks sinu vanaisadest (Mart Raud), isa (Eno Raud), ema (Aino Pervik) ja vend (Rein Raud) juba kirjanikud on, siis pole saatuse eest pääsu. Samas, asjale võib vaadata ka teisiti. Maailm on täis (laste)kirjanike lapsi, kes on valinud hoopis teise elukutse.
Aga Pireti raamat, eriti selle peategelane, üdini aus ja kavaluseta mustkunstnik Ernesto on tõesti tore. Lugu on räägitud naiivses võtmes, Ernesto siiras sinisilmsus on lõpuni välja peetud. “Oma lapsest ei ole ma kirjutanud, pigem tõukun isiklikest kogemustest, sellest, mida ise lapsena armastasin ja oluliseks pidasin ja mida pean oluliseks praegu,” ütleb Piret.
Tema esimene trükiproov – sügiseluuletus – ilmus ajakirjas Täheke 1979. aastal. Tähekeses ilmusid ka esimesed “päris” jutud 1990-ndate alguses (“Ma tõesti ei mäleta, millest need olid,” ütleb Piret nüüd). Umbes samal ajal ilmus ka lasteajakiri Põmmu, kuhu samuti sai kaastööd tehtud.
“Eks igasugune süvenemisega tehtud töö aitab mingil määral argirutiini unustada. Nii ka lasteraamatu kirjutamine. Autor saab oma kujutlustes vabalt valida keskkonda, milles viibida, ning tegelasi, kellega koos olla. Samas, kui tahta rääkida elu karmimast ja ebameeldivamast poolusest, siis toimib fantastiline ja värviline lasteraamatumaailm meeldivalt pehmendava filtrina,” kinnitab Piret.
Tema esimesteks lugejateks on 5-aastane poeg, ema ja mees. “Nad suhtuvad mu tekstidesse küllaltki tolerantselt ning mingeid erilisi märkusi ei tee. Eriti ema, kes oskab teise inimese loomingut arvustades olla vägagi peenetundeline. Ent kui on tegemist mingi jutusisese loogikaveaga, mida ma ise märganud ei ole, siis sedasorti märkused võtan arvesse küll,” räägib Piret. Mõistagi joonistas ta oma raamatule ise ka pildid.
Kristiina
Kristiina Kass on autor, kelle nimi peaks Tähekese ja Hea Lapse lugejal küll juba üsna selge olema. Aga kellel veel ei ole, sel varsti saab! Mitu käsikirja ootab kirjastustes ilmumisjärge. Kristiinagi on mulluse Tänapäeva lastejutuvõistluse üks laureaate. Koos Reet Made teosega kuulub Kristiina raamatule “Viis tarka kassi” kolmas koht. Lugu peaks ilmuma tänavu kevadel. Pildid on igatahes juba valmis, üks vahvam kui teine.
Kristiina on huvitav autor mitte ainult selle poolest, et illustreerib oma jutud ise. Ta on üks väheseid eesti autoreid, kes mõistab luua ilukirjanduslikku teksti mitmes keeles. Nimelt on eesti lastekirjaniku Kristiina Kassi kõrval olemas ka soome lastekirjanik Kristiina Nokelainen. Ja kuna rouva Nokelainen alustas veidike varem kui proua Kass, siis paljud Kristiina jutud on juba ilmunud Soomes. Alates 1999. aasta jõuludest on ta nelja aasta jooksul iga nädal kirjutanud lastejutu ajalehte Hyvinkään Sanomat.
Kristiina elab samuti Hyvinkääl, väikeses aedlinnas Helsingi lähedal, kasvatab kahte last ja ühte kassi. “Oma lapsed on väga heaks inspiratsiooniks,” ütleb Kristiina. “Mida ulakamad nad on ja mida rohkem pahandusi teevad, seda huvitavamaid jutte ma kirjutan. See ongi mu ainuke lohutus. Tegelikult ma muidugi tahaksin, et nad oleksid kukupaid, aga kahjuks see alati nii ei ole.”
Ka oma lapsepõlvekogemused on tema kui lastekirjaniku jaoks väga väärtuslikud. “Elasime Kadriorus Dünamo staadioni taga vanas kahekordses puumajas, meil olid väga omapärased naabrid, ja isa tõi meile koju igasugu huvitavaid loomi, ükskord näiteks ahvi! Peale selle veel suved Lõuna-Eestis või lastelaagrites, kõigest sellest võiks kirjutada mitu paksu raamatut. Võib-olla kunagi kirjutangi,” lubab ta.
Kristiina soomekeelsete juttude esimeseks lugejaks on abikaasa, kes kontrollib õigekirja. Eestikeelsete juttude esimene lugeja on aga Saksamaal elav õde Irja, kes vaatab, et teksti fennisme ei jää. Tema soovitustega arvestab Kristiina küll, tihti ka sisu suhtes.
Kristiina ema oli lastekirjanik Asta Kass ja isa humorist Kalju Kass. Asta Kassi raamatuid “Pahupidi puhkus” ja “Kloun Korgitsa kodune elu” peaks seitsmekümnendatel sündinud põlvkond veel hästi mäletama. Mis Kristiina enese tekstidesse puutub, siis need on võrratu huumoriga, krambivabalt kirjutatud lood tänapäeva laste elust. Ja kukupaid pole need lapsed mitte sugugi – kaugeltki mitte!
Kuidas mõjutab lapsepõlv sinu lastekirjanikuks olemist?
Kristiina Kass:
Kindlasti mõjutab. Midagi sain vahest geenidega kaasa ja olemas oli ka vanemate praktiline eeskuju. Meil loeti väga palju, kodus oli kaks seina raamaturiiuleid täis. Tihtipeale olid neil käsikirjad diivanil laiali ja paberivirnad töölauanurgal – mul endal nüüd samamoodi. Mäletan täiesti elavalt vana kirjutusmasina kõrvulukustavat klõbinat, ema värskelt trükist ilmunud raamatute lõhna ja isa esinemisi huumoriüritustel. Kõik see kuulus meie tollase pereelu juurde ja kirjutamisega seotud kogemused ja mälestused – nii vanemate kui ka mu enda omad – on nii positiivsed, et tahtsin seda tööd täiskasvanuna jätkata. Aga kahjuks mu vanemad seda enam nägemas ei ole. Kindlasti oleksid nad minu ametivalikut kannustanud.
Kerttu Soans:
See, millega ja kuidas ema ja isa tegelevad, on lapse edaspidiste valikute juures vägagi tähtis. Ehk eriti see – kuidas. Kui vanemad oma tööd naudivad, kui see on üks nende lemmiktegevusi, siis jääbki selline arvamus, et töö on eelkõige midagi, milles end väljendatakse. Ja kui kodus on kirjanik, siis on kirjutamine ja raamatute ilmumine täiesti tavaline asi.
Lisaks liiguvad lapsed teatud vanuseni seltskonnas, mille on kujundanud nende vanemad, nii on päris tavaline ka see, et teistegi laste vanemad kirjutavad ja avaldavad raamatuid. Pigem on üllatus, kui keegi seda ei tee või kui kellelegi tema töö ei meeldi. Hiljem saab kirjutamisest loomingulise eneseväljenduse üks meetodeid ja siis ehk polegi enam nii täpset seost: kirjanikuperest kirjanikuks. Jääb töö kui miski, mida tehakse armastusega, vaimustusega ja kogu aeg. Kõige paremini sobib sellise töö kirjelduse alla loominguline töö, kirjanikutöö sealhulgas.
Piret Raud:
Kirjanike perest pärinemine on mind oma töö juures mõjutanud täiesti otseselt. Ma ei usu, et ma muidu pärast kunstiõpinguid just illustreerimisega tegelema oleksin hakanud. Ning raamatute illustreerimist lahutab kirjutamisest vaid üks väike samm. Kirjanike lapsena oli mul lihtsalt olemas julgus see samm teha.
Juhul kui kirjanike laps on veidikegi viitsinud pealt kuulata oma vanemate tööalaseid vestlusi, siis aitab see tal hiljem kindlasti oma tekste analüüsida, klišeedest hoiduda.
Peletab ehk see, et kirjutamist pealt vaadata on kaunikesti igav. Kui laps näeb ema või isa kirjutuslaua taga istumas ja pingsalt paberit/arvutit vahtimas, siis see ei ole eriti köitev vaatepilt. Pagarit või korstnapühkijat oma tööd tegemas on hulga huvitavam vaadata. Ega kõrvaltvaataja ju ei näe, mis toimub kirjaniku peas.
