Kütiorus avastati uusi looduse kunstiaardeid
Kõikuva intensiivsusega on ürgoru metoodiline kultiveerimine kultuurmaastikuks kestnud pea kümme aastat, ajast, mil seal maabusid Leelo ja Peeter Laurits. Sealtpeale on iga suvi oru lõunaotsa toonud kokku rahvusvahelise seltskonna roheliselt meelestatud skulptoreid ja installatsioonikunstnikke, kes on jätnud kohalikku maastikku oma tähelepanuväärseid jälgi. Nüüd tuli lisa.
Tänavusuvise kogunemise suveräänseteks staarideks on vaieldamatult Korea kontseptualist Ko Seung Hyun ja Saksa päritolu maailmakunstnik Anke Mellin. Viimane käis Kütiorus juba kuus aastat tagasi, vääristades oruaardeid läänenõlvale rajatud vaatetorniga. Nüüd rajas ta orupõhja järvesilma analoogilise palgist platvormi, millelt saab silmsidet pidada korraga nii järvesügavuste kui ka dramaatiliselt kõrgete orupervedega. Säästlik sängitumine olemasolevasse, mitte selle raadamine tarbimishuvide peenramaaks, sai jälle ühe hedonistliku tähise. Just nimelt hedonistliku, sest Mellin kutsub nautima orgu sellisena, nagu ta on, mitte seda oma näo järgi ümber valtsima.
Puust sai rahvapill
Korea looduskunstnik Ko Seung Hyun sai oma tööks materjali jaanuaritormi lahkel loal. Talvetuules murdunud suurest lepast on sündinud pärast surma kayagum – korea rahvuslik keelpill, mis on sedapuhku eesti lepatüvelt pärinud kogukama kere. Seun Hyun on pehme veniva heliga kayagum’e ehitanud viimastel aastatel mitmel pool maailmas, ikka kohalikust materjalist ning ikka metsakuivast.
Tänavu aprillis väisasid orgu kaks Hollandi arhitekti, Alex van de Beld ja Peter de Kan, kes oma ametile kohase asjalikkusega asusid puuvõradesse ja võserikku rajama leparitvadest suuri geomeetrilisi struktuure – spiraalse teokarbi ruumilahendusega pesi inimesele endale. Hollandlased osutusid üllatavaks näiteks suuremast üksmeelest kaugete kunstnike vahel. Nende rajatised jätkavad mõtteheiet, mille sõlmis kunagi teoseks inglane Paul Rodgers – rajades Kütioru ühe kopsakama männi otsa “Pesakasti inimesele”.
