Kuus päeva Sambia ja Zimbabwe vahel mööda Zambezi jõge
Seisan lennujaama raamatupoes ja sirvin värskeid reisiraamatuid. BBC ajakirjanikud on kokku pannud olulised kohad ja tegevused, mida tasuks elu jooksul kogeda. Oma reisisihi toetuseks leian sellest huvitavast väljaandest, et maailma vingeimat rafting’ut ehk kärestikusõitu saab harrastada Zambezi jõel, kus tasuks veeta nädalake, kui on huvi kogeda midagi sellist, millest võib hiljem uhkuse ja elevusega teistele pajatada.
Esimene päev
Kärestikumatka Zambezi jõel kavandatakse ette vähemalt kolm kuni neli kuud. Neid pikki matku korraldatakse vaid augustist detsembrini. Pikalt ette teatamata on võimalik minna maksimaalselt kahepäevasele rafting’ule. Meie kavatseme aga teha läbi pikima ja loodetavasti ka huvitavaima kärestikumatka, mis maailmas pakkuda.
Kõik, mis selle kuue päeva ja viie öö jooksul vaja, tuleb kaasa võtta. Rahaga pole mitte midagi teha, sest poodi teel pole ja poolelt teelt tagasi pöörduda ei saa. Õhk on kuum ja lausa kõrvetav. Ainus lohutus on, et vesi, mis meid kogu selle retke vältel ümbritseb, jahutab veidigi.
Kõik me tahaks kaasa võtta veidi rohkem asju, kui lubatakse. Kuigi meil on vajamineva riietuse nimekiri, mõtleb enamik: äkki ikka üks paar pükse või mõni särk veel? Meile vastu tulnud instruktor naerab laginal ja ütleb otse: selga pange need riided, mis teil kohe märjaks saavad, kotti pange ööbimiseks
T-särk ja pikad püksid.
Olulisem on, et kõigil oleks piisavalt veekindat päikesekreemi ja sääsetõrjevahendit. Lisaks toonitatakse ka otsmiku- või taskulambi vajadust. Öösel on väga pime ja elektrit ei kohta terve teekonna jooksul.
Pärast prisket hommikusööki korjatakse meid hotellidest kokku ja sõidame autoga vaateplatvormile, kus tehakse viimane matkaeelne instrueerimine. Osalejatel palutakse anda allkiri poolte vastutust reguleerivale dokumendile. Seltskond jagatakse paatkondadeks.
Saame teoreetiliselt teada, kuidas käituda, kui paat ümber läheb ja vool meid eemale kannab, ning kuidas vältida kohtumist jõehobudega. Teoorias on kõik selge ja lihtne, sest enamik ei tea, mis meid täpselt ees ootab.
Pooltund bussis loksumist, ning oleme jõudnud stardipaika. Elevus ja nali on meist võitu saanud. Kogu meie kamp näeb välja kui munakoore jonnipunnid. Peas plastmasskiiver, seljas päästevest ja käes mõla, seame sammud alla jõeorgu, kui järsku kõlab vile. “Hei, matkasellid, kes teie varustuse alla tassib? Igaüks võiks vähemalt ühe koti võtta!”
Palavusest kurnatuna ronime, ühes käes aer ja teises käes kott, sada meetrit mööda järsku kanjoninõlva alla Zambezi jõekurusse. Paadid juba ootavad. Kohalikud instruktorid ja abilised lõpetavad varustuse, kottide, söögi ja vee pakkimist. Paatkonna iga liige saab täpselt teada, kus on tema istekoht. Paksemad ja tugevamad ette, kergemad ja nõrgemad tahapoole.
Kuiv trenn, mis on küll lõpuks vägagi märg, võib alata. Vaikses jõesopis saame esimese kogemuse, kuidas jõemöllus end jälle paati saada ja teisi aidata. Peamine, et keegi ei kaotaks aeru ega satuks paadist liiga kaugele. Selle hirmu ja teadmisega alustame teed.
Tegemist ei ole matkaga, kus teekond muutub järk-järgult raskemaks! Esimesel päeval läbitav 23-kilomeetrine lõik asub jõe kõige raskemal osal ning sisaldab mitut 5. raskusastme kärestikku.
Juba esimesel paaril kärestikul on pooled paadid kummuli ja enamik meist jõudnud korra üle parda kukkuda. Meeskonnatöö, mida kangesti teha tahaks, ei tule sugugi hästi välja. Iga mees peksab aeruga omas taktis ja tundub, et tegeletakse rohkem enda paadis hoidmise kui kogu paatkonna tasakaalu säilitamisega. Aga see kõik on meeletult lõbus ning kiljed, naer ja ovatsioonid kasvavad üle pea.
Kärestikul nr 11 pakutakse külma einet. Vesi on sama soe kui õhk. Toit on uskumatult maitsev. Ja millised vaated! Terve tee tunneme suurimat puudust pildistamise võimalusest. Fantastilised kanjonid ja veemöll. Iga minut ahmid endasse seda võrratut ilu, mida emake loodus on voolinud. Õnneks tehakse meie retkest filmi, eks jääb sinna ka seda looduse imet.
Kärestiku nr 21 lähistel jõekaldal asuvasse ööbimiskohta jõuame umbes kell pool neli pärastlõunal. Esimesel päeval läbitud jõeosa sisaldab selliseid tuntud kärestikke nagu Land of The Giants, The Devil’s Toilet Bowl ja kuulus Oblivion.
Oleme esimesest päevast väsinud, kuid elevil. Aitame instruktoritel ja giididel telke püstitada ja lõket teha. Uskumatu, kuid meie varustus on täiesti kuiv. Vaatamata soojale kliimale on siiski mõnus saada lõpuks selga kuivad riided.
Ai, ai, ai, siin võsas on sääsed! Sääsetõrjet kulub esialgu rohkem, kui kaasa oskasime võtta. No nii. Meil lubatakse nüüd isegi alkoholi tarbida ja see kulub isegi soojas kliimas ära. Soe viin, mis kodust kaasa võetud, sobib nii matkasellidele kui ka giididele. Reeglid on aga ranged: alkoholi, isegi lahjat, võib rafting’u ajal tarvitada vaid õhtustes laagripaikades. Ohutus eelkõige.
Kuigi tahaks lõkke ääres kauem tiksuda, saab uni meist kõigist väga kiiresti võitu. Juba kell üheksa on laagripaik vaikne, kuid mitte kauaks. Mina magada ei saa, mitte silmatäitki. Loodus karjub: konnad, linnud ja mingid loomad. Ja mis kõige hullem: mul on tunne, et kõik selle seltskonna mehed norskavad. Õppetund mulle: järgmine kord tuleb kõrvatropid kaasa võtta.
Teine päev
Ärkame koos päikesega, mis valgustab ümbritsevaid kaljuseinu tulel säriseva peekoni ja muna lõhna saatel. Vaatamata pool-
unes veedetud ööle (meeletult palav ja lärmakas), pakime ja kinnitame uuesti oma varustuse, et olla valmis terve pika päeva kestvaks laskumiseks mööda jõge.
Songwe kuristikud, mis on ohustatud tacita pistrike kodu, hämmastavad iluga. Paljad kaljuseinad kõrguvad sadu meetreid jõepinna kohal ja kitsastest kanjonitest kajavad vastu kärestike möirged. Püstised kaljuseinad asenduvad kohati päikeses sillerdavate valgete liivarandadega.
Teisel päeval on vahemaa suuremate kärestike vahel pikem ja nii jääb aega ka rahulikuma vooluga jõeosa mööda allapoole liikudes päikese käes lõõgastumiseks. Kui vähegi võimalik, jätame giidi paati ja ise laseme end voolul kanda. Jõevesi on meeletult soe. Niipea kui loodus on meie teele järjekordse kärestiku sättinud, tõmmatakse meid paati, et olla valmis järjekordseks võitluseks: kumb on tugevam, kas meie paatkond või vesi?
Ülem-Moemba kärestikud on ühed vaatemängulisemad kogu jõel ning enamikult neilt avaneb suurepärane võimalus fotografeerimiseks (kahjuks on meil kaasas vaid veekindlad laste fotokaamerad, kuid mõne pildi teeme ikka), kuna asume kärestikest vaid mõne meetri kaugusel. Lähenedes tundub jõgi kuuldavale toovat lennukimootorit meenutavat mürinat ja õhku paiskub tohutu veepilv. Meie paadid libisevad üle kärestiku serva ja langevad läbi suurte vahutavate lainete, mis näivad paate täiesti enda alla matvat. Terve Zambezi jõgi on selles lõigus surutud kitsasse kanalisse.
Teisel päeval läbime sellised kärestikud nagu The Narrows ja Let’s Make a Deal ja Chimamba Falls. Õhtusöögiks ja teiseks ööks jõuame Moemba Fallsi rannalaagrisse. Juba oleme targemad ja usinamad, võtame eelmise õhtu vigadest õppust. Jagame laagri pooleks: norskajad on ühel ja nohisejad teisel pool. Ehk saab täna magada, kuid palav on ikka. Ma ei saa magamiskoti vajalikkusest veel aru, kuid mine tea.
Kolmas päev
Hurraa, täna magasin nagu väike laps! Riided aga pole ööga absoluutselt kuivanud. Kuigi on soe, on märgi pükse ja särki veidi ebamugav selga ajada. Laagri saame kokku oluliselt kiiremini kui eelmisel hommikul.
Kolmas päev on samuti pingutusterohke: sõidame Ülem-Moembal ja liigume mööda maismaad ümber Moemba Fallsi. Hilishommikul jõuame tammini, kus sööme lõunat ja liigume maad mööda edasi Chibonga Fallsi.
See on paras pingutus, kus tuleb ise enda paate ja varustust tassida. Aega kulub meil oluliselt rohkem, kui oleme arvestanud. Paks valge eurooplane ei suuda end palavuses kiiresti liigutada.
Seejärel liigume allavoolu Ghost Rideri hiiglaslikel lainetel. Tegemist on maailma suurima tavakülastajale avatud roller-coaster’i tüüpi lainereaga. Enne seiklusse sööstmist räägitakse meile lugu Zambezi jõge uurinud paadimatkajast, kes ei tahtnud ise kärestikust alla sõita ja lükkas sealt alla tühja paadi. Vaatepilt tühjast, kärestikust alla langevast paadist videvikuhämaruses (pärast seda, kui kaks eelmist paati olid ümber läinud) inspireeris matkajat nii, et ta nimetas kärestiku Ghost Rideriks.
Mis seal salata – kõik paatkonnad lähevad ümber, kuid meile see meeldib ja naerame südamest. Laagrisse jõuame umbes pool viis õhtul.
Neljas ja viies päev
Loodus on kardinaalselt muutunud, ka kaasavõetud toiduvalik on muutunud väiksemaks ja seda on tunda õhtusöögimenüüs. Kummaline, et isu pole kasvanud. Mõnel matkasellil on kõhuga veidi probleeme. Pidev märg olek ja väike kehaline koormus on teinud oma töö.
Kuna matka neljas päev on kõige aeglasem ja parvetamiseks lühim, siis on meil rohkem aega tegeleda päikesevõtmisega. Tehniliselt kõige keerulisem osa on Asleep At The Wheel. See on matka esimene päev, mil kõik paatkonnad on püsinud paadis. Välja arvatud ujumiskorrad, mis peaks meid kõrvetavas päikeses jahutama.
Viienda päeva hommikul saame kaela matka esimese vihma. Vihm on lühike, aga väga tugev. Kogu varustus saab hetkega märjaks. Parata pole midagi, tuleb vaid edasi minna. Kõik loodavad, et õhtul on selge ja saame riideid kuivatada. Nagu ikka, on õnneks soe. Minul on aga nohu, nina lippab mis kole.
Pärast laagripaigast lahkumist viib teekond meid mööda kalakotka pesitsuspaikadest, seejärel läbime sellised kärestikud nagu Wave Train, Jay Bay, Bismark’s Territory (mis on koduks eriti suurele krokodillile, keda kutsutakse Bismarkiks!) ja Smugglers Camp.
Pärastlõunal teeme peatuse jõeäärses kalurikülas, mis ainsana kuuepäevasel teekonnal meie teele satub. Külaelanikud tutvustavad meile meelsasti ümbrust ning lubavad heita pilgu nende aafrikapäraselt lihtsasse ellu, mis erineb kardinaalselt tänapäeva urbaniseerunud keskkonnast, mille me mõni päev tagasi seljataha jätsime.
Siiski on mul kaasas mõned dollarid, mille jätan tänutäheks kaheksalapselisele perele. Kuigi neegrimammi pakub mulle müüa omapunutud korvi, puudub meil igasugune võimalus midagi kaasa osta. Kõik saaks otsekohe märjaks.
Õnneks on õhtu kuiv ja me saame riideid kuivatada. Magamiskorraldusega oleme juba harjunud ja viimased kaks ööd olen isegi magamiskotti pugenud. Konnad ja linnud ei karju enam nii kõvasti või olen ma kuulmiseks juba liiga väsinud.
Kuues päev
Nende päevadega on jõe iseloom muutunud. Kaljud on asendunud rohuga kaetud kallastega ning üle vee kanduvad jõehobude valjud häälitsused. Kahjuks või õnneks ei kohta me ühtegi krokodilli ega jõehobu. On vaid teadmine, et nad kõik elavad siinsamas.
Meie paadid kulgevad mööda jões asuvatest saartest, mis on egiptuse hanede ja päikeses peesitavate krokodillide paradiis. Krokodillid on kogunenud jõe keskel olevale väiksele saarele ja päevitavad. Meie neid ei huvita.
Viimane päev on lühike ja rahulik, sarnaneb pigem mõnusa seilamise ja loodusvaatlusmatkaga. Mõni päev tagasi osaks saanud veemöllust pole jälgegi. Kõik tunnevad mõnusat igatsust tsivilisatsiooni ja külma õlle järele. Paari tunni möödudes ootavad meid Matetsi jõe suudme lähistel autod. Asjade pakkimine ja paatidest õhu väljalaskmine võtab aega pea paar tundi ning siis asume teele Victoria joa poole.
Olles proovinud ka Lõuna-Ameerika ja Uus Meremaa kärestikusõidujõgesid, võin kindlalt väita, et Zambezi jõgi on parim. Pikim ja huvitavaim ning kindlasti üks märjemaid kogemusi mu elus.
Ma lähen sinna veel ja kui oled huvitatud, tule minuga kaasa! Infot leiad aadressilt www.fixideed.ee.
