„La La Land” ja „Whiplash” on meeleolu ja teema poolest täiesti erinevad filmid. Kas sinu jaoks on neis ka midagi ühist?

Kirjutasin „La La Landi” tegelikult enne „Whiplashi”, aga tollal ei õnnestunud seda eri põhjustel teha. „Whiplash” oli küll väiksem film, aga selle edu andis mulle nii öelda jalad alla ja võimaldas teha suuremat. Mõlemad filmid on minu jaoks väga personaalsed juba sellepärast, et olin samuti džässtrummar, aga kolisin Los Angelesse, et filme teha. Nii et kummalisel moel tegelevad mõlemad filmid wannabe-kunstnikuks olemise teemaga ja püüavad vastata küsimusele, kuidas leida tasakaal kunsti, unistuste ja reaalsuse vahel. Kuidas pühendada ennast kunstile, aga jääda samal ajal inimeseks, jagada end teiste inimestega ja maksta arveid ehk eksisteerida ühiskonnas, kus pole võimalik elada ainult ideaalide ja unistuste maailmas. Nii et mõlemad filmid tegelevad natuke sarnase teemaga, lähenedes sellele eri vaatenurkadest.