Gennadi Kopõlov on ajalehes Kultura kirjutanud, et Nõukogude Liidus arenes multifilmimuusika käsikäes muu filmimuusikaga ning 1930.–1940. aastate multifilmide ja muusikaliste filmide tunnused langesid suuresti kokku Hollywoodi muusikalide omadega. Stalini-järgne aeg mõistis need žanrid hukka, heites neile ette ebatõepärasust ja elu negatiivsete külgede vältimist.

Muutused tärkasid 1960. aastate lõpus. Enam ei võidutsenud filmides kiidulaul “sotsialistlikule ja kommunistlikule helgele tulevikule” ning käsitlema hakati romantilisi, üldinimlikke teemasid. Kui enne ekraniseeriti valdavalt muinasjutte, siis just 1960. aastatel sigines nõukogude multifilmidesse mõningane filosoofia.

Just tollal kerkis ka esile filmihelilooja Gennadi Gladkov. Gladkovi sulest pärinevad mitmed ajatud viisid multifilmidest “Karlsson ja väikevend” ning “Helesinine kutsikas”, filmidest “12 tooli” ning “Inimene Kaputsiinide bulvarilt” jne. Gladkov ise peab eriti oluliseks 1970.–1980. aastaid, mil televisioon hakkas ühiskonnas kino kõrval mängima üha tähtsamat rolli, asendades nõukogude inimesele mingil määral muusikaližanri. Muinasjutud muutusid taas aktuaalseks ja režissöörid naasid kirjandusklassika juurde.

Gladkov iseloomustas filmimuusika loomist: “Peab valdama kõiki žanre alates leinamarsist meeletuima odava fokstrotini.” Nii on Gladkovi muusikalised lahendused äärmiselt mängulised. Ta võtab mõne žanri – kas või mainitud fokstroti –, annab sellele ootamatu sisu, segab stiililisi elemente ning tulemus on julge ja põnev.

Just Gladkovi repertuaarist pärineb ka muusika Inessa Kovaljovskaja joonisfilmidele “Bremeni moosekandid” (1969) ja “Bremeni moosekantide jälgedes” (1971). Selles sarjas on ühendatud lääne popkultuur, vene traditsiooniline kultuuri- ja muusikapärand ning 1960.–1970. aastate vene filmitraditsioon.

Animafilm põhineb vendade Grimmide muinasjutul “Bremeni linna moosekandid”. Stsenarist ja luuletaja on arendanud lugu edasi, lisades tegelaskujude hulka trubaduuri, kes riietati tagatipuks teksaspükstesse. Gladkov on öelnud, et film oli mingil määral lääne popansamblite sõbralik paroodia – trubaduur oli Elvis Presley, neli looma aga biitlid. Tollal mõjus multifilm aga rabavalt uudsena – ekraanile ilmusid alt laienevate pükstega trubaduur, nokamütsiga eesel ja 1960. aastate prantsuse filmidest inspireeritud miniseelikus kangelanna

ą la Brigitte Bardot.

Intervjuus Anatoli Tkatševile on helilooja öelnud: “Sel põhjusel said nad (stsenaristid – toim) muidugi hiljem ideoloogilises plaanis võtta. Öeldi, et see olevat marihuaana noortele; mida kõike kokku ei räägitud...” Multifilmi süžeest õhkub aga ajastu allegooriat. Vähemalt ei välista seda helilooja, kelle sõnul tegutses võttegrupp niivõrd intuitiivselt, et ei andnud endale aru loodava kahemõttelisusest.

Vastuses küsimusele “Kuidas end välja keerutasite?” peegeldab helilooja tabavalt multifilmi(loojate) tollast positsiooni: “Ah, ei kuidagi. Kui see poleks olnud multifilm, oleks võidud (stsenaristid – toim) ka “lõhki lõigata”, aga niimoodi libistasime end läbi. Multifilm ja plaat õnnestus välja anda üheaegselt. Helikandja levis kohe miljonilistes tiraažides. Seetõttu seisis plaat “Bremeni moosekantide jälgedes” kaua aega riiulil.

Bürokraadid ei osanud kuidagi suhtuda säärasesse hiiglaslikku mõjusse kasvavale põlvkonnale. Kuni segas vahele Tihhon Hrennikov, kes polnud sel ajal ainult heliloojate liidu esimees, vaid ka partei keskkomitee liige. Millalgi ta riidles minuga, et Gladkov tegeleb rohkem kino kui tõsise muusikaga, aga märkis ka kohe, et kui ta toidab lapselast, nõuab laps kohe, et pandaks mängima “Bremeni moosekandid””.

“Bremeni moosekantide” visuaalses ja helilises küljes peitub palju huumorit. Muide, just neis multifilmides on muusika osakaal ebatüüpiliselt suur. Tihti püsib tegevus dramaturgilises plaanis paigal ja kogu dünaamika tekib ainuüksi tänu muusikale – muusika justkui liimiks “tükid” kokku. Muusika on teise selgroona peaaegu kogu aeg kohal ja dubleerib tegevust. Täiskasvanud vaataja saaks vabalt toimunust aru ka ainult heli järgi, pilti nägemata.

Mõlemad multifilmid on inspireeritud tollasest džässist ja popmuusikast. Sealjuures on esimene neist ilmselgelt traditsioonilisem. “Bremeni moosekantides” on tunda džässilikke maneere, akadeemilist koolkonda ja levimuusikaga flirtimist. Teises animafilmis rakendatakse levimuusikat juba otseselt. Et aga helilooja kasutab seda materjali väga delikaatselt, justkui akadeemilise kompositsioonihariduse kaudu, on tulemuseks põnev ja rafineeritud helikeel.

Gennadi Gladkov on välja arendanud suurepärase heliliste sümbolite jada. Tegelaste häälitsuste järgi saab täpselt aru, mis stseenis parajasti toimub. Tähendust kannavad ka pillid, näiteks sümboliseerivad klavessiin ja 3/4-taktimõõt õukonda. Gladkovi auks tuleb öelda, et tema zŠanrivaldamine on tähelepanuväärne – žanrid ei sea talle piiranguid ja seetõttu jääb tema muusika vahenditest hoolimata väga heaks.

Nõukogude multifilmides mängis heliline külg visuaalsega võrreldes ülitähtsat rolli – võttegruppi kaasati tihtipeale ansambleid ja orkestreid ning tegelasi varustasid oma häälega ajastu nimekad lauljad või näitlejad.

Näiteks “Bremeni moosekantide jälgedes” laulis mitut rolli ooperilauljana alustanud ja seejärel levimuusikasse siirdunud Muslim Magomajev.

Multifilmi eeskujuks popkultuur

•• Nõukogude lastele adresseeritud multifilmid ei meenuta tihti mitte niivõrd lääne animafilme, vaid toovad meelde hoopis popkultuuri. Näiteks Roy Lichtensteini kunstiteosed, George Dunningi “Kollase allveelaeva”, Briti sketsŠisarja “Monty Python’s Flying Circus” jt.

Miks? Peitub neis ehk sarnane ideoloogia, filosoofia? Lääne popkultuuri näivat kandvat pigem vasakpoolsed meeleolud (kas või biitlite filmikesed). Küllap polnud neis meeleoludes Nõukogude Liidu loomeinimeste jaoks midagi vasakpoolset, pigem vastupidi. Ehk võrdus lääne kunstiinimeste vasakpoolsus mingil moel nõukogude loomeinimese kujutelmaga parempoolsusest? Kindlasti ei saa asju selgitada nii üheselt, ometi näikse siin peituvat mingi paradoksaalne kokkupuutepunkt.

Ka “Bremeni moosekantides” avaldub loojate kujutelm lääne väärtustest. Kuningas kannab totalitaarset ideoloogiat. Printsess eelistab aga lossist põgeneda ja elada hulkuri kombel, peegeldades unelmat vabadusest (et mitte öelda anarhiast). Sama ajastu lääne popkultuuri taustal paistab “Bremeni moosekandid” olevat kantud vasakpoolsusest.