Hardo Aasmäe Foto: Vallo Kruuser
Hardo Aasmäe oli minu jaoks tõelise maateadlase võrdkuju. Oma tohutute teadmistega maailma loodus- ja inimgeograafia kohta paigutus ta ühte ritta Edgar Kanti, Endel Varepi ja Jaan Eilartiga. Targa inimese seltsis on alati hea olla, eriti kui selline inimene on sinu kõrval Podlaasia soodes, Górny Śląski tööstusmaastikul, Mekongi deltas või Kaukasuse peaaheliku all Pankiisi orus. Kõikjal leidis Hardo mängleva kergusega seosed kohaliku looduse ja kultuuri ning maailma vahel. Ta jääb minu silmis inimeseks, kes võib ükskõik missuguses maailma urruaugus kohalikule giidile esitada küsimuse, mida too ei tea või mille peale ta pole tulnud.

Kuid Hardol ei olnud lihtsalt entsüklopeedilised teadmised. Selle pagasi pinnalt suutis ta luua vahel lausa ootamatuid seoseid ja sidemeid. See ongi sädelev analüüs, mida meie arvajatearmeel tihtilugu napib, sest teadmisi ei ole. Seetõttu on lausa sümboolne, et oma viimaseks jäänud päeva veetis ta härra Vladimir Juškiniga. Hardo tahtis kontrollida oma uut teooriat, mille järgi Venemaa agressiivsus on tingitud sellest, et pärast NSV Liidu lagunemist on loodusvarad jagunenud ebaühtlaselt Venemaa kahjuks. Vene oligarhide röövmajanduslik janu odava tooraine järele ongi see, mis paneb nende pantvangis oleva võimu tegutsema. Tohutu õhinaga rääkis Hardo, et isegi 50% mustmullaaladest on Ukrainas ja Kasahstanis. Kui ta midagi sellist rääkis, oli selle taga alati nädalatepikkune töö. Tema muretu ja lõbus pealispind ei pruukinud kõrvalseisjale üldse aimu anda sellest sügavusest, mis näiva kergusega esitatud ootamatute mõtete taga oli.

Avalehele
5 Kommentaari