Laidoner Iraagis
##Türgi (Osmanite) impeeriumi hakati 19. sajandi rahvusvahelistes suhetes kutsuma “Euroopa haigeks meheks”. Kristlasi värisema pannud impeeriumist oli Esimese maailmasõja alguseks alles jäänud vaid kahvatu vari. Vaid Lähis-Ida oli Türgi võimu alla jäänud, sh praeguse Iraagi territoorium.
Esimese maailmasõja puhkedes sai Türgist Saksamaa liitlane. Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa leidsid, et on saabunud paras aeg võtta “haigelt mehelt” ka Lähis-Ida. Venelased alustasid pealetungi Kaukaasias, inglased Mesopotaamias (Iraagis) ja Palestiinas, prantslased Liibanonis ja Süürias.
Kui maailmasõda 1918 lõppes, olid inglased vallutanud praeguse Iraagi araablastega asustatud alad, sh Bagdadi, ja jõudnud kurdi alade lõunapiirile. Pärast relvarahulepingu allakirjutamist türklastega tungisid inglased veel edasi põhja poole ning vallutasid naftarikka Mosuli maakonna. Türklased asjade sellise arenguga muidugi nõusse ei jäänud ning väitsid, et Mosuli piirkond kuulub endiselt neile. Puhkes Mosuli konflikti nime all tuntud territoriaalvaidlus Türgi ja Suurbritannia vahel.
1919 loodi Rahvasteliit, maailmaorganisatsioon, milles Suurbritannia mängis juhtrolli. Türgi käest vallutatud Mesopotaamia muutus Iraagi nime all inglaste “mandaatterritooriumiks” – alaks, mille valitsemise Rahvasteliit andis Londoni hoole alla. Iraak iseseisvus 1931.
Piir Iraagi ja Türgi vahel määratleti Rahvasteliidu otsusega 1924. Inglaste soovi kohaselt jäi Mosuli piirkond Iraagile. Türgi selle otsusega ei nõustunud. Puhkesid piiriintsidendid. Rahvasteliit lähetas Mosulisse (esimese) uurimiskomisjoni Rootsi diplomaadi Einar af Wirséni juhtimisel. Et inglased pidasid Wirséni komisjoni raportit liiga Türgi- ja kurdimeelseks, soovisid nad, et uus komisjon tuleks konfliktipiirkonda. Teise Mosuli-komisjoni etteotsa sai Johan Laidoner.
Miks just Laidoner?
Mosuli konflikti keskne persoon oli Suurbritannia kolooniate minister Leopold Amery. Juunis 1925 kohtus Laidoner Ameryga Genfis. Lauanaabritena Rahvasteliidu peasekretäri Eric Drummondi korraldatud lõunasöögil vesteldi elavalt Lähis-Ida teemadel. Laidoner andis Briti ministrile teada, et oli nooruses teeninud Kaukaasias Vene armees luureohvitserina ja tundis seeläbi päris hästi türklasi ja nende sõjaväge. Amery omakorda küsinud Laidonerilt, mida ta arvab Mosuli konfliktist. Kas võib puhkeda sõda Türgiga?
Laidoneri vastus, et sõda saab ära hoida siis, kui Rahvasteliit aktiivselt sekkub, meeldis Ameryle. Ta raporteeris Londonisse, et Laidoner oli ”erakordselt meeldiv ja intelligentne” vestluskaaslane. Mõni aeg hiljem hakkasidki Rahvasteliidu juhtkonnas ringlema jutud, et Laidonerist võiks saada uue Mosulisse lähetatava komisjoni juht.
Amery meelest oli Laidoner sobiv kandidaat mitmel põhjusel. Minister oli teadlik Laidoneri Briti-suunalisest sümpaatiast. Briti eskaadri saabumine Soome lahte sügistalvel 1918 oli lahendanud Laidoneri kui ülemjuhataja strateegilised dilemmad Vabadussõjas. Pärast Briti laevastiku sekkumist ei pidanud Eesti armee end enam tundma jõuetuna pealetungiva Punaarmee ees, vaid võis end pidada küllaltki arvestatavaks sõjaliseks jõuks.
Lisaks oli Laidoner riigikogu väliskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni esimees ning Rahvasteliidu ringkondades hinnatuim Eesti diplomaat. Seega, Amery vaatenurgast ühinesid Laidoneris tugev Briti-meelsus ja tugev poliitiline positsioon Eestis, mis panid Briti ministri lootma, et Laidoneri tegevus Mosulis võiks olla Londonile soodne.
Laidoneri Briti-sümpaatiates ei tasu ilmselt kahelda. Samas ei tasu Laidoneri soostumises Mosuli komisjoni juhi koha vastuvõtmisel näha pelgalt tänutunnet. Rohkem oli soovi suurendada Suurbritannia jahtuma hakanud huvi Eesti vastu. Kindralil oli veel värskelt meeles kommunistide riigipöördekatse Tallinnas 1. detsembril 1924 ning Briti reageeringud sellele. Nimelt Londoni keeldumine lähetada ülestõusu järel Briti eskaadrit visiidile Tallinnasse, demonstreerimaks N Liidule inglaste jätkuvat huvi Eesti ja teiste Balti riikide vastu.
Lisaks oli Eestil sel ajal käsil suurema välislaenu hankimine. Laenu kavatseti Rahvasteliidu vahendusel küsida Suurbritanniast. Laidoner oli laenuprojektiga tihedalt seotud.
Mäed ja põgenikelaagrid
Septembris 1925 kinnitas Rahvasteliidu nõukogu Laidoneri uue Mosuli uurimiskomisjoni etteotsa. Läbi Marseilles’i, Beiruti, Jeruusalemma, Ammani ja Bagdadi reisides jõudis komisjon oktoobri lõpuks Mosulisse. Komisjoni esimeseks ettevõtmiseks oli kohtumiste korraldamine Mosulis. Vesteldi nii kohaliku poliitiliste rühmituste esindajatega kui ka inimestega tänavalt.
Kui Wirséni komisjon oli just kohalike elanike küsitlemise põhjal koostanud Londonile raporti, kus märgiti, et suurem osa Mosuli piirkonna elanikest on kurdid, kel on tugev rahvustunne ja kes soovivad iseseisva kurdi riigi loomist, siis jäi Laidoneri raportis kurdide riikliku kuuluvuse teema teisejärguliseks. Rõhutati vaid, et Mosuli ja selle ümbruskonna elanikud eelistavad pigem Iraagi kui Türgi ülem-võimu.
Pärast kohalike küsitlemist keskendus komisjon Iraagi ja Türgi piirile. Koos Briti piirivalveohvitseridega käidi piiritsoonis ning vaadeldi piiri kulgemist maastikul. Laidoneri sõnul olid inspekteerimised rasked, kuna rännata tuli kõrgmägedes ning tihtipeale polnud maastikul täpselt võimalik kindlaks määrata, kust piir täpselt kulgeb. Seetõttu leidis Laidoner, et piiririkkumised on enam-vähem vältimatud, mistõttu tuleks hoiduda tulevahetusest ning püüda lahendada arusaamatusi inglaste ja türklaste vahel rahumeelselt.
Lõpuks külastas Laidoneri komisjon ka põgenikelaagreid piiriäärsetes Sinati, Derivi, Suli ja Nuzuri külades ning Zakho linnas. Laagrites oli ligi 8000 põgenikku Türgi poolelt, nende hulgas nii kristlasi kui ka muhameedlasi. Kristlasi süüdistasid Türgi võimud koostöös inglastega. Muhameedlaste osa moodustasid need, kes polnud rahul ilmaliku pöördega Türgi poliitikas. Türgi tegi mässulised külad inimtühjaks ja kodudest välja aetud põgenesid Iraagi poolele. Laidoner kuulas põgenike jutustusi, kinkis puhast voodipesu ning delikatesse – maasika- ja krabikonserve.
Detsembris 1925 Rahvasteliidule tehtud ettekandes rõhutaski Laidoner peamiselt põgenikeküsimust, tuues ohtralt detaile põgenike viletsast seisundist ja kirjeldusi Türgi vägede poolt põgenike kallal toime pandud vägivallast. Lisaks kinnitas Laidoner, et türklased olid okupeerinud külasid Iraagi poolel, viinud sealseid kurde endaga kaasa üle piiri, kuid lahkunud, kui Rahvasteliidu komisjon saabus piiritsooni inspekteerima.
Mingeid otseseid soovitusi Mosuli piirkonna kuuluvuse kohta Laidoner ei andnud. Küll aga leidsid inglased, et ettekanne häälestas Rahvasteliidu neile soodsalt. Detsembris 1925 otsustaski Rahvasteliidu nõukogu, et Mosuli piirkond peab jääma Iraagile. Türgi tunnustas seda 1926. aastal Suurbritanniaga sõlmitud Ankara lepingus.
Avastamata Kurdistan
Hoolimata Mosuli külastamisest jäi Laidoneril Kurdistan avastamata. Koju naasnuna kirjeldas ta ajalehtedele Lähis-Ida karmi loodust, Mosuli naftarikkusi ning analüüsis Palestiinas üha teravamaks muutuvat konflikti juutide ja araablaste vahel. Kurdidest läks ta mööda.
Ka praegune Eesti missioon Iraagis on end Kurdistanist ja kurdi probleemist delikaatselt eemal hoidnud. Vaevalt et see kaua õnnestub. Maailm ei saa kurdi probleemi lõputult eirata. Ligi 15-miljoniline rahvas peab saama oma riigi. Praegu on selles suunas liikumiseks väga head väljavaated. Saddam Husseini langemine on ainult tugevdanud Iraagi kurdide vabadusiha.
Türgi kurdide tulevikuväljavaated paranevad samuti. Türgi soov pääseda Euroopa Liitu muudab Kurdistani küsimuse kogu Euroopa probleemiks. Hinnaks, millega Türgi lõpuks euroliitu pääseb, on tõenäoliselt kurdi omariiklusega nõustumine. Lähema paarikümne aasta jooksul saabub Tallinna Kurdistani saadik.
