Tervis betoonkõrbest

Kunagi 1990-ndate algul projekteerisid Siim & Kreis Peterburi tee äärde Nissani keskuse süsimusta kaarja tahuka ning kogu arhitektuuriringkond oli kõigi tulevaste plekk-kastide snoobi esiemaga väga rahul. Nüüd on suuri plekkfassaadidega konteinermaju kõigisse võimalikesse ja võimatutesse kohtadesse kerkinud ning arendustegevuse sabas sörkiv kastiarhitektuur on muutunud üldsuse silmis meieaegse ehituskunsti sünonüümiks.

Nüüd on hea võimalus öelda, et nii see muidugi ei ole, ja osutada näpuga ühele uuele hoonele sealsamas Lasnamäel – möödunud aasta lõpul uksed avanud spordihallile Punasel tänaval. Maja arhitektid on Siiri Vallner ja Hanno Grossschmidt (kaas-autoriks Tomomi Hayashi), detailplaneeringu tegi ja peatöö-võttu korraldas Rein Murula. Spordihalli tunnistas kultuurkapital koguni möödunud aasta parimaks arhitektuuriobjektiks, nagu muide kunagi ka Nissani keskuse. Selle otsuse taga võib aimata soovi rõhuda sotsiaalsetele ja eetilistele väärtustele – ikkagi linna kulul rajatud, tervist ja kehatreenimist propageeriv koht ning arhitektuurselt uuenduslik ja professionaalne ühiskondlik ruum getomaigulises betoonkõrbes.

Jooksurada viib õue

Kümme aastat Lasnamäel elanud arhitekt Siiri Vallner rääkis, et kuna sealsetele noortele meeldib ikka majade ümber jõlkuda, on uue spordihalli ümbrus aktiivse maastikuna kujundatud: peaukseni tõusev lai kaldtee, trepid ja piirded ei karda kasutusvõimalusi. Tavapärase konteinermaja kohta on spordihall erakordselt valgusküllane, ovaali kummaski otsas maast laeni kõrguvate akende puitribid on päikese varjamiseks sügavad, ülakeha kõrguselt piki teeäärset fassaadi jooksev aknalint elavdab seesolija vaadet ja pakub õhtusel ajal sportlikku vaatemängu väljast möödujaile. Kaldteel ja peaukse avanemisel otse teise korruse tribüünile on oma mõte – õuest tulijad on puhaste tossude kandjaist turvaliselt eraldi, moodsast oranžist polsterdatud kassast pileti ja kilesussid lunastanu saab allkorrusele treenima laskuda. Mõeldud on vaadetele: kõrgelt sisenedes avaneb areen kogu suuruses, all jooksurajal higistades näed rõdul harjutamas aeroobikatüdrukuid (hea küll, tegelikult kolis siia jõusaal). Suvel on vinge see, et kui uks lahti teha, jätkub saja meetri jooksu aeglustusrada õues.

Spordimaja ilu detailis

Spordirajatised on kindlasti väga tehnoloogilised, normidesse surutud hooned, samas erutab nende dünaamika, kehadele ja liikumisele kohane ruum. Lasnamäe hall pole lihtsalt jälle üks ignorantne mahuti, vaid sellesse dünaamikasse aktiivselt sekkuv, välisega suhtlev maja. Halli betoonseintele on kinnitatud efektne trosskonstruktsioon, kus mõne-kümne aasta pärast vohavas viinapuumetsas võib näha sarnasust vanemate, väätidesse uppuvate paneelmajadega.

Millegipärast on omakorda kontekstiotsivalt võtnud spordihalli ümara kuju ka halli taha täiesti sobimatult maandunud ringikujuline politseihoone (Nord Projekt), kindlasti pole aga pehmevormsus kui rajooni karmi imago tasandaja spordimaja iva. Seda, et tegelikult on Lasnamäe-taolisse keskkonda väga raske midagi tõsiseltvõetavat projekteerida, räägivad arhitektid ise – igasugune esteetika tundub siin mõttetu, kõikvõimas kontekst ise naerab uued ponnistused välja. Tõdemus, mis tegelikult puudutab kogu kaasaegses junkspace-maailmas “midagi muud olla tahtvat” arhitektuuri. Uus spordimaja loob omaenese väikse ruumi täis mõõdetud liikumist ja märkamatuid kohtumisi, tema maailm on detailides.