Lastekirjanduse nominendid: seinast seina
Osalt on selline küllus tingitud muidugi asjaolust, et erinevalt üheksakümnendatest ei jää kirjastajad lasteraamatut üllitades kahjumisse, vaid pigem vastupidi. Et kvantiteet sealjuures kvaliteedi ületab, on selles olukorras paratamatu. Sestap on kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate zˇürii teinud katse terad sõkaldest eraldada. Ja sel aastal ka päris õnnestunult.
Nimekirjas on üks elav klassik, kaks debütanti, kaks lasteluuletajat ja üks noorteautor. Kui selles valikus millegi üle üldse norida, siis vahest proportsioonide üle: ehk on debütante liiga palju ja klassikuid liiga vähe? Samal ajal on arusaadav, et mõlema debütandi puhul on tegu lihtsalt sümpaatse teosega, millele zˇürii tahtis pöörata lugejate tähelepanu. Ja loodetavasti mõne lugeja tähelepanu pöördubki.
Debütantidest alustangi. Triinu Ojari “Suur must koer/Suur must pini” võlu on eesti- ja võrukeelsete tekstide vaheldumises. Need on väikesed muhedad lookesed inimeste maailmast koera pilgu läbi ning sellest valikust on see kindlasti raamat kõige väiksemale lugejale. Eestis on enamasti hindajad sedasorti tekstidest suure hooga mööda vuhisenud, seekord on ometi kord märgatud. Kena.
Seni põhiliselt keeleinspektsiooni juhina tuntud Ilmar Tomuski “Tere, Volli!” leiab kindlasti kaasaelajaid nende lugejate hulgas, kes kunagi koerustükke teinud. Volli on suisa hüpervembukas tegelane, kelle taolist pole teist leida ei meie tänasest lastekirjandusest ega ka mitte ümbritsevast elust! Kindel see, siin on päris mitme poisi vembud kokku koondatud – umbes nii, nagu Astrid Lindgren omal ajal Vahtramäe Emilisse. Tomusk ei ole muidugi Lindgren, kuid esikraamatu kohta on tulemus saanud päris kobe.
Jaanus Vaiksoo “Onu Heino eksis ära” on luuleraamat. Ühelt poolt on see jätk paar aastat tagasi ilmunud aabitsale, kuid mitte ainult. Siit leiame ka päris uusi luuletusi. Onu Heino näol on kahtlemat tegu Vaiksoo loomingu ühe krestomaatilisema tegelasega, kellel on teatud sugulus Ellen Niidu onu Ööbiku ja isegi Sergei Mihhalkovi onu Stjopaga. Aga eks igal ajastul ole omad onud.
Trull tuntud kvaliteedis
Kuna head uut lasteluulet, erinevalt proosast, ilmub meie ajal ütlemata vähe, on hästi kena, et seekord on esile tõstetud suisa kaht luulekogu. Ilmar Trulli raamatust “Järvevaht ja joogivesi” leiab jälle hulga võrratuid värsse – muu hulgas ka salmi veel ühest onust, onu Akslist, kes paljapäi talvel kunagi ei käi, sest ta lemmikloom on täi! Trull on autor tuntud kvaliteedis, ja luulekogud ilmuvad tal viimasel ajal suisa riburada pidi. Mis ei sega Ilmarit igas Eesti Ekspressi telekavas lugejaid mõne uue salmiga rõõmustamast. Ja tore on.
Hoopis tõsisemat masti teos on Ainu Perviku “Suleline. Puhuja ja Must munk” – lastekirjanduslik kõrgpilotaazˇ, mäng, millega kaasaminek eeldab juba teatud lugemiskogemust. Kuid Pervik ei oleks Pervik, kui tema tekst ei sisaldaks olulist sõnumit. Seekord siis hoiatus Kurjusest, mis raamatu Musta munga kujul võib võimust võtta, kui meie kujutlus seda lubab. Ent lugu on huvitav ja kaasakiskuv ka siis, kui rohkeid alltekste veel ei hooma.
Ja lõpuks Vallik. Vallik, kes interpreteerib Kurjust omal kombel – seekord siis Anni heitluses oma õnne ja vanemate nimel. See pole üksiti “järjekordne” Anni-raamat. See raamat on kohtumine vana tuttavaga, kes vahepealsel ajal on saanud natuke vanemaks. Ja targemaks. Kuid vaatamata vanusele ja elukogemusele asetab elu peategelase ette uued katsumused, millest jagusaamine nõuab temalt kogu hingejõudu. Ja taas on tegemist teosega, mis igati preemiat väärt.
Tõtt-öelda ei tahaks tänavu olla nende nahas, nende kuue raamatu hulgast peaksid valiku tegema. Eks siis emakeelepäeval selgu, mis raamat saab seekord lastekirjanduse aastapreemia.
