Teater Patrasketi „Pinocchio” Aprilfestivalil (Sama lavastaja „Mees nimega Rolexit” mängiti sügisel ka Eestis.)   Foto: Teater Patrasket
Rahvusvahelise laste- ja noorteteatrite võrgustiku ASSITEJ tegevjuht Niclas Malmcrona ütleb, et talle meeldib laste- ja noorteteatritega tegeleda. „See on lõbus! Asi ei ole selles, et mulle lapsed liialt meeldiks, aga ma pean lasteteatris toimuvat täiskasvanutele mõeldud teatriga võrreldes sageli põnevamaks ja ka uuenduslikumaks,” ütleb Malmcrona Taanis Aprilfestivali ajal Eesti Päevalehega kohtudes.
Niclas Malmcrona Foto: Sarah Perfekt

Olete näinud noorteteatrit väga paljudes riikides. Kui palju mõjutab kultuurikeskkond seda, mida lastele näidatakse?


Lapsed on kõikjal sarnased, täiskasvanud erinevad. Paljudes riikides arvatakse, et noortele mõeldud teater peaks kindlasti olema hariv. Muidugi on hea, kui lapsed teatris midagi õpivad, midagi uut võiksid teada saada ju ka täiskasvanud. Paljudes riikides, näiteks Inglismaal, produtseeritakse lavastusi pidevalt kindlatel teemadel, nagu näiteks narkootikumid, seksuaalsuhted, vägivald, sest tahetakse, et lapsed saaksid nende kohta rohkem teada. Sageli kombineeritakse lavastus samateemalise töötoaga. Paljudel juhtudel, mida näinud olen, on lõpptulemus igav ja halb teater. Oluline peaks olema ikkagi lavastuse kunstiline osa ja kunstniku sõnum.

Lavastaja Jacques Matthiessen, kes teeb lastele inimõiguste teemal nukuteatrit, rääkis, et nii Hiinas kui ka Türgis on temalt nõutud lavastuste ümbertegemist.


„Ma pean lasteteatris toimuvat täiskasvanutele mõeldud teatriga võrreldes sageli põnevamaks ja ka uuenduslikumaks.”

Nii mõneski riigis, sealhulgas Hiinas ja Jaapanis, ei taheta, et teatriinimesed mõjutaksid lapsi mõtetega, mis pole valitsuste seisukohalt lubatud. Aga ei maksa unustada, et teatriga seotud tabusid on teisteski riikides. Näiteks USA-s on kohati väga keeruline esitada Skandinaavia lavastusi, kui näitlejad pole nende arust piisavalt kaetud ja nahka on näha. Rootsis ei tohi noortele mõeldud lavastustes suitsetada. Jordaanias mängides on vaja muuta stseene, kus nais- ja meessoost näitleja kallistavad, sest sellist kokkupuudet ei tohi olla. Iraanis peavad naiste pead olema kaetud ja seeliku alla tuleb panna püksid, et pahkluid näha poleks.

Millist arengut olete viimastel aastakümnetel lasteteatrites täheldanud?


Muutus on olnud suur, Eesti on arenguhüppe hea näide. Mäletan, et kui 1990-ndatel esimest korda Eestis käisin, olid suurte nõukogudeaegsete teatrihoonete kõrvale hakanud tekkima väikesed sõltumatud teatrid. Kui nägin esimest korda VAT teatri etendust, siis see ei olnud kuigi hea. Aga nad püüdsid väga ja mõtlesid ka Eestist välja minna. Sellest ajast on nad tohutult arenenud. Näiteks viimati Eestis käies nägin lavastust „Kas kalad magavad?”. See oli suurepärane monolavastus, kus mängis suurepärane näitlejanna (Liisa Saaremäel – toim)! Eestis on viimasel ajal tehtud palju häid lastelavastusi, aga ma olen näinud ka täiesti kohutavaid.
Malmcrona üks lemmikuid viimaste aastate Eesti noortelavastustest on VAT teatri „Kas kalad magavad?” Foto: Siim Vahur

See, et inimestel on võimalik näha eri riikide lavastusi, inspireerib ja parandab kõigi lavastuste kvaliteeti. Ometi arvatakse nii mõnigi kord, et lastelavastustega tegelevad vaid algajad näitlejad ja lavastajad seni, kuni nad on piisavalt head ja tuntud, et minna täiskasvanute teatrisse... Õnneks on selline suhtumine muutunud või muutumas.

Aprilfestivalil näis, et kui oli vähegi igavam etendus, meenus paljudele, et hädasti oleks vaja WC-sse minna. Laste tagasiside ongi ilmselt vahetum kui täiskasvanutel.


Lapsed ei ole nii viisakad kui täiskasvanud. Täiskasvanutena istume ka halva etenduse ajal enamasti viisakalt, vaikselt, kannatame ning loodame, et see etendus ometi kord lõpeb. Lapsed on otsekohesemad ja ekspressiivsemad. Ma arvan, et halva või igava etenduse ajal ongi neil täielik õigus protestida.