Jõulueelsel nädalal toimus Riias Kaņepes’ kultuurikeskuses Läti esimene drag king’ide festival, mille kulminatsiooniks oli suurejooneline kuningate võistlus ja Läti esimese drag-kuninga valimine.

Drag queen’id ehk etenduskunstnikud, kes kehastuvad naisteks või õigemini kasutavad naiselikkuse stereotüüpe üleelusuuruste feminiinsete lavakarakterite loomiseks ja konstrueeritud naiselikkuse/mehelikkuse kritiseerimiseks, on tänu USA ja kogu maailma kuulsaimale kuningannale RuPaulile ja tema VH1 kanali tõsielusarjale RuPaul’s Drag Race leidnud viimaste aastate jooksul oma kindla koha peavoolu meelelahutuses ja meedias. Vähem teatakse aga seda, et on olemas ka pikk ja rikas traditsioon, mis keskendub mehelikkuse stereotüüpidega mängimisele – drag king’ide ehk meheks riietujate kunst.

Nii nagu naisteks riietuvad suurelt jaolt peaasjalikult cis-mehed (kuigi ka naised, transsoolised inimesed, mittebinaarsed võivad edukalt drag’i teha, nii ka näiteks UK drag queen Apple Derrieres) ehk need, kelle sooks sünni hetkel määrati „mees”, identifitseerib suur osa maailma drag king’e end igapäevaselt naistena. Selge on aga see, et drag kui distsipliin mängibki just sooga, traditsiooniliste soonormide ja nende rikkumisega, sugude ümbermõtestamisega ja sooprovokatsiooniga, nii et esinejate „igapäevane sugu” või seksuaalne orientatsioon, kuigi drag’i peamine materjal, ei oma või vähemalt ei tohiks laval suuremat tähendust omada.

Drag kingide workshop
Foto: Krista Saberova

Kuid isegi niivõrd kaasavas kogukonnas nagu drag-skeene, on tekkinud selge ebavõrdsus naiste kahjuks, drag king’idest ei teata tihtilugu midagi ning Eestis ja Baltimaades on pilt loomulikult iseäranis hõre. Seda rõõmustavam on uudis, et 11.–21. detsembrini toimus Riias Kaņepes’ kultuurikeskuses terve drag king’idele pühendatud festival, mille jooksul toimusid töötoad, loengud, filmiõhtud, taskuhäälingu salvestus ja vaatemängulised etteasted.

Jeanne d´Arc, drag-kuningate kaitsepühak

Drag-kuningate kaitsepühakuks võib pidada Orleansi neitsit Jeanne d’Arci, 15. sajandi prantsuse 100-aastase sõja kangelannat, keda kujutatakse kunstiteostel pea alati raudrüüs. 19. sajandi Briti music hall’i ja varietee ajalukku on jäänud kuulsustena meeste jäljendajad (male impersonator) Vesta Tilley, Annie Hindle ja Ella Wesner. Olgugi et viktoriaanlik ühiskonnakord oli naiste ja meeste soorollide järgimise osas erakordselt karm, teenisid need artistid publiku heakskiidu justnimelt parasjagu kehtinud erinevate sotsiaalsete kihtide meesrollide andeka ja täpse pilamisega, päevakajalise poliitilise kommentaariga ja meisterliku laulmise, tantsimise või muu vaatemänguga.

Foto: Krista Saberova
Harlemi renessanss USAs 1920ndatel aastatel on šõubisnesi ajalukku jätnud Gladys Bentley mälestuse. See vägev must pianist ja bluusilaulja tavatses provokatiivselt nii laval kui ka igapäevaelus kanda valget smokingut, torukübarat ja kikilipsu ning praalida, kuidas oli Atlantic Citys abiellunud valge naisega. 1928. aasta majanduskriis tegi aga lõpu radikaalselt vabale kultuurile ning II maailmasõja järgsest ajast kuni 90ndate aastate alguseni oli drag king’ide kultuur pea varjusurmas, kui mitte võtta arvesse mõnd üksikut erandit, näiteks Stonewalli ülestõusu üht sümbolit Stormé Delaverie’d.

Digimeedia ajastul on aga esile kerkinud mitmeid superstaare, kes elavad ja töötavad peamiselt USA-s ja Ühendkuningriigis: Landon Cider, Miles Long, veteran Murray Hill, Buck Wilde, Spikey Van Dykey, Mo B. Dick ning Adam All, kes koos abikaasa, drag queen’i Apple Derriere’iga käisid äsja ka Lätis oma teadmisi jagamas ning uusi Läti drag king’e juhendamas. Mainimata ei saa ka jätta, et Eesti kultuuriski on erandlikuna olemas üks suurepärane drag king’ide kollektiiv 1987. aasta naistepäevaks loodud Põlva Tarbijate Kooperatiivi rahvamuusikakapelli Seelikukütid näol.

Uute drag-karakterite sünd

Riia vanalinna Genialistide Klubisse Kaņepes’ kultuurikeskusse oli 21. detsembri õhtul kogunenud sadakond huvilist, et osa saada Läti esimesest drag king’ide võistlusest. Kõik kuus osalejat olid uued karakterid, kellest mitmed said oma lõpliku vormi kümnepäevase festivali jooksul ning UK drag king’i Adam Alli töötoas. Lühikesele intervjuule järgnes talendivoor, kus osalejad demonstreerisid nii lipsync-kunsti, laulmist kui ka kontseptuaalsemat performance’it. Põhjalikult läbimõeldud kostüümid, meik ja etteasted kutsusid publikus esile vaimustust ning kaasa elati tulihingeliselt. Kolmeliikmeline žürii, kuhu peale peakorraldaja Mētra Saberova kuulusid veel arhitekt, kultuurikriitik ja tõlkija Vents Vīnbergs ning ajakirjanik ja fotograaf Kaspars Beķeris, valis pärast pingelist arutelu võitjaks Emmanuele Lampá, kelle taga seisab performance-kunstnik, aktivist ja stand-up-koomik Laura Šterna.

Drag king’ide võistluse kuus osalejat olid uued karakterid, kellest mitmed said oma lõpliku vormi kümnepäevase festivali jooksul ning UK drag king’i Adam Alli töötoas.
Foto: Krista Saberova ja Edgars Tabaks
Jurmalast pärit Šterna „kohtus” oma drag-karakteri Emmanuele Lampága (läti k. „lamp”) kuus kuud tagasi ning nüüd, Adam Alli töötoas teda edasi arendades tundis, kuivõrd võimestav ja vabastav on Lampána esineda: „Mu karakter on suures plaanis siiski väga sarnane minu enesega, kuid tavaelus ei ole ma veel valmis kõike seda väljendama. Ta on naistemees, südametemurdja, palju enesekindlam kui mina ise. Pärast krooni võitmist kasutasin Emmanuele julgust selleks, et oma jalgratas jõuluks korda saada – temana julgesin seista enda eest ja nõuda, et jalgrattatöökoda teeks kiiret ja korralikku tööd. Laura ei oleks kunagi nii enesekindel ega range.”

Androgüünse välimusega Laura Šterna naudib võimalust sooga mängida ning Emmanuele karakterit edasi arendada ja uurida, kas tegu on mehega või ehk hoopis ähmasema sooidentiteediga tegelasega. Ta kiidab Läti pealinna kunsti- ja kultuuriskeenet, mis on väga avatud ja julgustav: „Olgugi et nii mõnedki Adam Alli töötoas osalenud naised ei kuulu LGBTQIA+ identiteedivihmavarju alla, on nende näol tegu oluliste liitlastega, tänu kellele võime olla avatult meie ise.” Väljaspool seda kaitsvat mulli ei leia ta aga tihti mõistmist ega toetust, kuid kinnitab, et Baltimaade olukord inimõiguste asjus paraneb vaikselt aga kindlalt.

Laura Šterna „kohtus” oma drag-karakteri Emmanuele Lampága (läti k. „lamp”) kuus kuud tagasi. Töötoas tegelaskuju edasi arendades tundis ta, kuivõrd võimestav ja vabastav on Lampána esineda.
Foto: Edgars Tabaks
Kuigi kunsti on pea võimatu objektiivselt hinnata ja paremusjärjestustesse sättida, leiab Šterna, et drag king’ide võistlus oli alustuseks väga hea valik, sest tahes-tahtmata sundis see osalejaid panustama veidikene rohkem, tõestama oma väärtust veel enam, harjutama ja põhjalikult valmistuma. Laura on võidetud tiitli üle väga õnnelik ning kavatseb platvormi kasutada, et rääkida tema jaoks olulistel sotsiaalsetel ja näiteks keskkonnahoidu puudutavatel teemadel – valitsev kuningas Emmanuele plaanib pidada ka vana-aasta õhtu kõne.

Festival toetab naiste eneseväljendust

Läti drag kingide festivali eestvedaja on Londonis elav feministlik performance-kunstnik Mētra Saberova: „Projekti eesmärk on tutvustada Lätit drag king’ide kultuuriga ning anda naistele võimalus proovida drag king’i rolli oma keha peal. Festival toetab naiste eneseväljendust ja aktiivset eneseteadvust, võttes appi maskuliinseid kultuurilisi väljendusvahendeid. Drag king’i etendamine võib kaasa aidata mitte ainult toksilisest maskuliinsusest vabanemisele, vaid ka uue feminismi uurimisele ja aktsepteerimisele, seadmata samas ohtu olemasolevat soolist tasakaalu, kutsudes üles arutama binaarse naiselikkuse ja mehelikkuse domineerimise üle avalikkuses ja eraelus.”

Foto: Krista Saberova
Olgugi et festival oli tõeliselt edukas, pidas Saberova kõige olulisemaks publiku proovikiviks drag king’ide võistlust. Pärast loenguid ning Adam Alli ja Apple Derrieres’i väga populaarseid töötubasid kartsid korraldajad, et vaid kuulsad külalisesinejad olid sooja huvi tekitanud. Seetõttu oli 21. detsembri üritus tõeline üllatus – hiiglaslik rõõm oli näha ja kuulda, kui positiivselt inimesed reageerisid ja kui selgelt taolise ürituse järele oldi janunetud. Läti ja Baltimaade väiksus teeb tagasiside saamise petlikult lihtsaks, kuid olulisemaks kui publikunumbrid sai mõistmine, kui tänulikud on lätlased informatsiooni ja väljendusvabaduse eest, mida drag king’ide festival pakkus.

„Festivali kümne päeva jooksul seati keskmesse just LGBTQIA+ kogukonna naised, kes kahjuks on nii Lätis kui kõikjal maailmas väga peidus. Läti feministid ja feministlikud kunstnikud, olgugi et feminism ja queer teooria on lahutamatud, kipuvad jätma LGBTQIA+ küsimused tähelepanuta. Samuti tuleb feministlikel kunstnikel mõista, et queer-küsimusi käsitledes võivad nad tahtmatult omastada queer-kogukonna identiteedi.” Saberova on tänulik, et tal õnnestus kohtuda nii paljude silmapaistvate ja erakordsete AFAB-inimestega [assigned female at birth – sünni hetkel naiseks määratud inimesed, kelle hulka kuuluvad ka näiteks trans-mehed ja mittebinaarsed inimesed].

Foto: Krista Saberova
Drag nii oma naiselikus, mehelikus kui kõikides teistes variantides võimestab kogukonda ja annab julgust oma õiguste eest seista. Saberova rõhutab, et vaid drag king’ide kunsti tutvustaminegi tõi kaasa ülevoolava rõõmu ja lootuse: „Kõik need potentsiaalsed suurepärased artistid, kes on innukad ja valmis laval häbitundeta esinema. Mozaīka [Läti LGBT-ühing] ja teiste liberaalsetele väärtustele pühendunud mittetulundusühingute töö aitab viia ellu muutusi ka ametlikul tasandil.” Ta rõhutab, et järgmiseks on vaja ilmtingimata vastu võtta tsiviilparterluse seadus ka Lätis. On vaja leida viisid, kuidas rääkida soost ja selle variatsioonidest läti keeles ilma vene propaganda maitselise sõimu või otsetõlgeteta inglise keelest. Haridussüsteemis tuleb teha muudatusi, et lõpetada seksism ja homofoobia, mis on levinud õpetajate ja õppejõudude seas. „Tavalised inimesed on need, kes saavad ühiselt näidata üles rahulolematust sellise käitumise ja väljendusviisiga, kes saavad aidata ja võimestada oma nähtamatuid sõpru, perekonnaliikmeid ja naabreid.”