Lätlase valgusinstallatsioon laiendab Eestis kunsti piire

Gints Gabransi näitus Rotermanni Soolalaos ergutab silmanägemist ja ajutegevust.

Läti moodsamaid kunstnikke Gints Gabrans on toonud meile külakostiks kolm valgusinstallatsiooni ühispealkirjaga “Nähtav/nähtamatu. Tajumise saar”.

Gabrans pälvis eelmisel aastal Hansapanga kunstipreemia. See liidab teda Marko Laimre, Ene-Liis Semperi ja Marko Mäetammega ja leedulase Arturas Railaga, kelle näitust nägime soolalaos eelmisel aastal. Ometi esitab küllatulnud lätlane meile täiesti teistsuguse kunstipartii ning seda võrreldes nii mainitud kunstnike kui ka enda varasema loominguga.

Soolaladu valitseb värviline pimedus ja põhivärvidest kokku pandud valge valgus. Vaataja liiklemine selles lainepikkuste valges summas põhjustab värvilisi varje, mis viskuvad ta jalgade juurest põrandale laiali. Iseenesest lihtne õppetund füüsikast annab meile ometi pedaalid sõtkumaks suurte filosoofiliste üldistuste poole.

Mitu korda päevas mõtleme me tõsiasjale, et meie silma võrkkestale on kogu maailm antud tagurpidi ja et alles meie aju pöörab selle n-ö õigetpidi? Enamasti mitte kordagi. Gabransi seekordsetele installatsioonidele on see aga peamiseks pähkliks, mida pureda. Ma ei tea küll, milliste efektidega suudab ta peeglist ära kaotada minu kujutise ja jätta alles tühja toa, kuid nüüd tean, et see on võimalik. Seegi on ilmselt järjekordne õppetund koolifüüsikast. Näib, et midagi nii kainestavat ongi vaja vabastamaks kunstitegemist mingitest sentimentaalsetest ideoloogiatest. “Seades vaataja silmitsi ülima idealismiga, võtavad tema loodud olukorrad sul pinna jalge alt. Esemed muunduvad küsimusteks ja probleemideks… ratsionaalsusel ei jää muud üle kui taanduda,” kirjutab läti kriitik Mara Traumane Gabransi kunstist.

Valgus ja suits

See ongi vist nii. Tossumasina ja prožektorivihkudega manab kunstnik galeriisse kaks silmapiiri – all- ja ülalpool pilvi. Ülespoole viib meid alumiiniumist taevatrepp, tuttav motiiv Gabransi varasemast kunstist. Pilve peale jõudnu ei pälvi aga jalahoopi kuklasse ega põrutavat kogemust teispoolsusest, vaid hoopis aistingu tuttava galeriiruumi illusoorsest jagunemisest maiseks ja taevaseks galeriiks.

Kunagi tuli Gabrans läti kunsti galeriiseinale paigutatud elektripistikutega, millest turritasid kaks traati. Neist võis preemia ahvatlusel kinni hakata nii näpuga kui keelega, ometi ei leidunud soovijaid. Ilmselt selline kollektiivne eelarvamuslikkus ongi provotseerinud kunstnikku lõhkuma intellektuaalse taju piire ja kõnetama pigem vaataja keha. Sest siin leidub veel mõistusest ahistamata kude.