Nimiosaline on hoolikalt maskeeritud, ja kuigi kavaleht lubab kunagistest autorehvireklaamidest tuntud Michelin-Mani meenutava paks-valge kos-tüümi alla Tõnis Mäge, loobib peaosatäitja oma repliike nii, nagu oleks ta seda teatris juba mitu aastakümmet igal õhtul teinud. Angaari lagede all kumisevad korralikku häälekoolitust saanud dialoogikatked ja amatöörnäitlejale ei viita tolle massiivse kesta all küll mitte miski. Kindlasti on Mäks haigestnud ja keegi, näiteks Lembit Eelmäe, on

teda ajutiselt asendama palgatud. See “mitmekülgsuse” kontseptsioonis kahtlemine läheb maksma minu esimese kihlveo.

Paar päeva hiljem seisan ausa muusikahuvilisena keset Rapla laululava ette kuhjunud inimmassi ja kuna õhtupäike sihib Dagö kontserdile kogunenud pealtvaatajatele otse silma, on püünel toimuvat vähemalt esi-otsa enam-vähem võimatu adekvaatselt hinnata.

Kõrv püüab keset Saatpalu pompoosset proge reinkarnatsiooni kinni professionaalses plaanis veatult häälitsevad taustalauljad ning kui keegi lähedal pakub, et need on näitlejad Evelin Pang ja Hele Kõre, siis pole mul kuigi raske väita, et Pang ja Kõre need nüüd kindlasti ei ole. Seda enam, et mingil kummalisel põhjusel pole ma Dagö tuuriplakateid kordagi lähemalt uurinud. Üks asi – kuulutan ma “kõikenäinud asjatundja” toonil – on teatris või telelavastuses viisijuppi veeretada, teine asi on kurdistava trummikomplekti kõrval tausta laulda. “Mitmekülgsuse” võimalikkust uuesti välistades sõlmitakse järjekordne kihlvedu ja teadagi millega see lõpeb.

Bowie versus Madonna

Kahest ninali kukkumisest jääb ilmselgelt väheks ja ega ma viitsi praegugi tolle “andekas inimene suudab kõike” teooria jüngreid ülearu pikalt kuulata. Pealegi on see suhteliselt kurnav (loe: tasavägine) kisma. Bowie! – hõikavad nad. Madonna! – lajatan kahjurõõmsalt vastu. David Lynch! – virutavad nemad. Ja nii edasi.

Ometi paistab, vähemalt eelpoolkirjeldatud näidete varal, et kui eesti näitlejad ja lauljad oma kohad ühel kenal päeval in corpore vahetaksid, ei paneks keegi seda tõenäoliselt tähelegi. On nad siis tõepoolest nii mitmekihilised või oleme meie – s.t inimesed siinpool eesriiet ja monitoriderivi – terade ja sõkalde (keskpäraste ja hiilgavate soorituste) kahte erinevasse hunnikusse jagamiseks lihtsalt liiga immuunsed ja vähenõudlikud?

Aastaselt optimismikursuselt välismaal värskelt naasnuna kaldun panustama esimesele. Tubli töö, sõbrad!