No ega see nüüd nii lihtne ka ei ole. Mingi vimka on ka ikka sees. Laurentsiuse pildid on kaetud krakleega, pragulise lakikihiga, mis annab pildile vanamoelist vurhvi. Kraklee on aegade paatina firmamärk, mis sunnib vaatajat lugupidavamale suhtumisele. Laurentsius ja mitmed teised tänase Eesti kunstnikud, Mall Nukke ja Tõnis Saadoja näiteks, teavad seda ja ekspluateerivad seda halastamatult. Ja keeravad asja vaikselt sürriks. Selgub, et ega need polegi niisama puuviljad, vaid rohkem nagu üle-elusuurused lummutised, kes painavad meie tarbijalikku silmapiiri: tõeline värskus... jne.

Usun, et Laurentsius on keeranud historitsistliku vindi peale kõikidele “puuviljaparadiisidele” ja raaminud nende eneseesitlemisviisid mingisse barokselt koomilisse volüümi, milles iga õun punsub groteskseks koletiseks. Ja nüüd ei ole enam eriti kindel, kes keda hammustama hakkab, kas vaataja õuna või vastupidi. Näitus on lahti 28. aprillini.