Laurits avab mullatoidu restorani

Peeter Laurits paneb Helsingis välja näituse uputusejärgsest maailmast Ketserlik kunstnik näitab, kuidas saiast saab sõnnik ja inimesest põrm

Täna avatakse Helsingi Botaanikaaias Peeter Lauritsa fotonäitus “Mullatoidu restoran”, mille teemaks ootuspäraselt suremine ja mullaks saamine sajal erineval moel.

Just sellega on näitusepiltidel hulgaliselt ametis agoonias surnud inimkehad – mõni rohkem lagunenud, teine vähem, mõni seina ääres maha lastud, mõned uputatud, teised gaasitatud. Ühed on dramaatilistes poosides, teised lihtsalt kuskil kännu taga upakil. Paljud on lahkunud alasti, ilma jäetuna igasugustest sotsiaalsetest regaalidest. Vaid üks gaasitatud sõdurikamp on surnud saapad jalas. Ja veel mõned tsivilistid. Surmastafaažide vahele on aga eksinud ka mõni ilus metsajärvevaade Lõuna-Eestist, nagu mõni hingetõmbepaus.

Veeuputuse teema

See kõik meenutab midagi. Nimelt tõsiasja, et Lauritsa viimaste isikunäituste teema on olnud ülemaailmne veeuputus, voogudes hulpivad patused ja taevane karistus. Meenub ka varasem Destudio aeg, mille suurtel pannoodel lõiguti inimesi kollaažideks, neil kooriti luudelt nahk ja visati parrele kuivama. Ja sellele järgnenud perioodi, mil Lauritsat huvitas kristliku kultuuri ikoonide langemine ja pildirüüstamine. Üheksaküm-nendate teisel poolel langes ka Laurits ise – langes maausku ja produtseeris hulga botaanilisi mõistupilte sõnajalgadest, seentest, külmkingadest ja haldjatest. Eks ta tegi Kütiorus aja parajaks kuni tõusuvesi taandus.

##Nüüdsel Helsingi näitusel näeme siis pilti, mis talle uputusejärgsel päeval avanes. Nagu öeldud, pilt on kurb. Kõikjal läga ja lagu, isegi Jumala vaimu ei lehvi vee peal. Ometi näeme ka, et maailmalõpumeeleolud ei ammenda kogu Lauritsa repertuaari. Kuskilt imbub nendesse morbiidsetesse panoraamidesse jõhker surmapõlglik nali, grotesk ja peegleid purustav naer.

Õudne hakkab

Järsku avastame, et püha õhtu söömaaeg oli hoopis tavaline joomarite labrakas, kus laud ägas salaviinast, mehukatist ja kokakoolast. Et surmaväljadel trallitab lõbus valge nööpsilmadega koerake. Et Püha Stefanuse kombel nooltega surmatud märtrit mängib Mait Trink, kõhukas ooperilaulja, kelle vatsa on torgatud turritama tuvisuled. Ja et tapetud tsivilisti teeskleb näitleja Ao Peep. Et ristil ripub tuntud trendipankur. Ja nii edasi.

Vaat nüüd hakkab õudne. Kohutavad piiblilegendid võtame omaks, aga kui keegi neist groteskse näitemängu teeb, hakkame tõrkuma. Laurits, paraku, on suure osa oma elust elanud eluterves skeptitsismis kõige suhtes, mis teeb suuri sõnu, suuri linnu ja pakub kindlat varjupaika.

Nüüd, vanema mehena, avastab ta, et isegi pettumine kristluses on puhas ajaraisk. Isegi kristluse kritiseerimine ei vääri küünlaid. Ta on nüüd tiba kurb inimeste pärast, kes nii kaua on elanud languse, loojangu ja maailmalõpu ahastavates meeleoludes. Sest mingit kõrgaega pole ju olnudki. Puuslik osutus tavaliseks männijuurikaks.

See ehk seletab kunstniku jätkuvat pesitsemist Võru voorte vahel. Siin on asjadel õigem mõõt. Siin surrakse paatoseta. Ja siin saavad Issanda koerad kaigast, kui kaua klähvivad.