Leedu Robin Hood Soolalaos
Tegu on ülimalt hea näitusega, mille kutsus ellu Hansapanga soov tunnustada Raila mulluseid tegemisi kaasaegses kunstis oma kunstipreemiaga. Avamisel löödigi kunstnik tseremoniaalselt preemia laureaadiks koos kõige juurdekuuluva meeleheaga.
Seni oli preemia kuulunud jagamisele ainult eesti kunstnike vahel. 2000. aastal sai selle Marko Laimre, 2001. aastal Ene-Liis Semper, 2002. aastal Marko Mäetamm. Nüüd läks tunnustus esimest korda Eestist välja.
Seoses nimetatud panga ärihuvide süvenemisega kõikides Balti riikides on loomuldasa tõusnud ka huvi respekteerida (ja inspekteerida) mainitud maade kunstikultuuri. Ootuspärane on, et järgmisel korral leiab äramärkimist mõni läti kunstnik. Tunnustuse korraline roteerumine riigist riiki on olnud “poliitiliselt korrektne” tava kõikides rahvusvahelistes preemiafondides, ilmselt läheb ka kõnealusega nii.
Siiski ei pälvinud Raila preemiat pelgalt leedulaseks jäämise eest. Juba tosin aastat on ta kuulunud kõikide Balti mere regionaalsete ülevaatenäituste raudvaramusse ning üles astunud paljudel rühmanäitustel Euroopas ja Skandinaavias. Tunamullu osales ta ka Rakvere “Kananaha” festivalil, sel aastal on ta juba jõudnud osaleda näitustel Ameerika Ühendriikides, Saksamaal ja Poolas.
Ta on hariduselt skulptor, kes üheksakümnendate alguseni viljeles koos paljude kolleegidega rustikaalset, mehiselt modernistlikku ja abstraktsevõitu leedu skulptuuri, milles katoliiklik tõsidus oli ühinenud rahvusliku salajonniga oma iseseisvuse eest. Kümnendi keskel andis ta aga käe videokunstile ning see anr on nüüdseks imenud endasse nii tema kui ka parema osa leedu kaasaegsest kunstist tervikuna.
Kõnealusel näitusel näeme temalt kahte fotoseeriat ja kolme videotööd, mis rõhuvas enamuses on pildidokumendid viimasel viiel aastal organiseeritud aktsioonidest ja performance’idest. Väga huvitavad asjakesed. Võib arvata, et Hansapanga preemiakomisjon ja seda nõustanud eksperdid sümpatiseerivad Raila oskust segada elu ja kunstitõde, ironiseerida elegantselt kunstiasutustes valitsevate võimusuhete ja poliitiliste ettekirjutuste üle.
Raila on ka sotsiaalselt sekkuv kunstnik, kes soovib alati kaasata oma tegemistesse tõrjutud inimrühmi, tuua fookusesse perifeeriat, rõhutud mentaliteete ja reaalse elu autsaidereid – kodutuid, töötuid. Tema sees istub väike Robin Hood, kes kandib kaasaegsele kunstile mõeldud riiklikke rahalisi toetusi sotsiaalsete heidikute kätesse. 2001. aastal palkas ta NATO Vilniuse istungile pühendatud ideenäitusele rea töötuid kohaliku tööhõivebüroo esiselt platsilt... osalema aktsioonis, milles neile maksti raha selle eest, et nad patrulliksid näituse ajal Vilniuse kunstikeskuse saalides ja räägiksid huvilistele, mida nad arvavad Raila ideest, mille elavaks esituseks nad ise olid muutunud.
Kaasaegne kunst osutus nende ainukeseks tööandjaks üle mitme kuu! Tõrjutuil oli põhjust kiita sekkuvat kunstniku, kes suutis nende jaoks rohkem ära teha, kui kogu Leedu riik ja selle kaunishingedest sotsiaalpoliitikute professionaalne itkemine oma rahva pärast. Meil on Arturas Raila visiidist üht-teist õppida. Meil – see tähendab poliitikuil ja kunstnikel. Pankurid on vist juba asjaga kursis.
