Igor Garšneki esimene kokkupuude Black Sabbathi muusikaga jääb 1970-ndatesse. „Ma olin siis põhikooli lõpus ja esimesed lood, mida kuulsin, olid plaadi „Paranoid” nimilugu „Paranoid” ja „Iron Man”, mida mõlemat võib heavy metal’i esimesteks maamärkideks nimetada. Plaadi sain ühelt tuttavalt ja kuulasin seda monogrammofoni pealt ning olin täiesti vapustatud nende saundist,” kirjeldab Garšnek. Ta lisab, et kui üheksandas klassis hakati koolibändi tegema, olid just need kaks lugu esimesed, mis bändiga selgeks õpiti ja koolipeol ära mängiti. Garšnek jagab toonased koolinoored kaheks: mässumeelsed, kes üritasid õpetajate keeldude kiuste koolis pikki juukseid kanda, ja alalhoidlikumad. „Neid „korralikumaid” koolinoori kõnetas rohkem glämmrokk, näiteks Sweet või kasvõi Alice Cooper, ja selline natuke kergema sisuga muusika. Protestimeelsemate jaoks oli kolm absoluutselt populaarset bändi: Deep Purple, Led Zeppelin ja Black Sabbath,” selgitab Garšnek.