Tartu Üliõpilasteatri kaks tugisammast: lavastaja Kalev Kudu ja Enor Niinemägi. Foto: Anton Klink

Nädalavahetusel tähistas 20. sünnipäeva Tartu Üliõpilasteater ehk TÜT. Julgen pakkuda, et tegemist on Eesti kireva teatrimaastiku ühe väljapaistvama harrastuskollektiiviga*. Esile tasub TÜT-i tõsta mitmel põhjusel. Teater on 20 aasta jooksul välja toonud üle 50 lavastuse. Seal on lavastanud kutselised lavastajad nii Eestist kui ka välismaalt, teater on koostööd teinud Eesti kirjanikega ja tutvustatud välisautoreid. Näiteks Mehis Heinsaare tehtud Daniil Harmsi dramatiseeringud, Sarah Kane, Aleksandr Vvedenski, Frank Wedekind jt. Teatrist on välja kasvanud kümneid professionaalseid teatri- ja filmitegijaid.

Tartu Üliõpilasteatri olevikku ja minevikku aitab Eesti Päevalehe jaoks lahti harutada Enor Niinemägi, TÜT-i liige 2005. aastast. Teatri rajaja ja lavastaja Kalev Kudu kõrval on Niinemägi TÜT-i põhiline tugisammas nii näitleja, lavastaja, tehniku kui ka eelkõige – kui uskuda praeguste üliõpilasteatri liikmete sõnu – teatri hingena.

„Teatris on olnud mitu perioodi, kus sõprusringkond on enam omavahel seotud. See on veider ahel, aga suurtel pidudel saavad lõpuks kõik kokku. Meenutamist on päris palju. Kes kellega kui palju joonud ja milliseid lollusi teinud,” naerab Enor Niinemägi. Pildil olev tulnukas on, ütleme, illustratiivne.
Foto: Anton Klink
Niinemäe teatrisse sattumise lugu on tema enda sõnul üsna proosaline. 2005. aastal õppis ta Tartu ülikoolis kõrvalerialana teatriteadusi ja sessi lõpus oli paar ainepunkti puudu. „Kuulsin kuskilt, et üliõpilasteatris osalemise eest on neid võimalik saada. Tulin kõigepealt stuudiosse, aga mulle öeldi, et see on pigem TÜT-i inimeste jaoks, ja kutsuti hoopis katsetele. Tulin, sain sisse ja pärast seda olengi siin olnud,” meenutab ta.

TÜT on üks väheseid harrastusteatreid, mille lavastustest võib aeg-ajalt lugeda arvustusi ka ajalehtedest. Enor Niinemäe jaoks tundub see igati loogiline: „Kalev Kudu ongi ju professionaalne lavastaja. Pealegi, tänapäeval on teatrid sageli projektiteatrid ja TÜT on seda oma professionaalsete lavastajatega põhimõtteliselt samuti.” Teatris on lavastanud teiste seas näiteks Sergei Turban Valgevenest ja Irakli Gogia Gruusiast. Aeg-ajalt osalevad lavastustes ka kutselised näitlejad. Põhjus on tegelikult lihtne: paljud Tallinna või Viljandi lavakooli lõpetanud näitlejad on alustanud just nimelt Tartu Üliõpilasteatris ja on hiljem kutse peale taas mängima tulnud.

Ei saa alahinnata ka TÜT-i rolli nii mõnegi autori esimeste hulgas tutvustajana. „Kümme aastat tagasi tegi Mehis Heinsaar Kalev Kudule üsna palju draamatükke. Paljus keskendusid need Daniil Harmsi tekstidele ja ka TÜT ise oli sellal üsna Harmsi nägu,” meenutab Niinemägi. Sellest ajast pärinevad lavastused „Joogem äädikat, härrased”, „Geeniuse elu” ja „Jelizaveta Bam”. „Hiljem tuli juba Aleksandr Vvedenski, ühtlasi Harmsi sõber. Sündis lavastus „Ivanovite jõulupuu” ja hiljem juba minu enda lavastatud „Ümberringi võimalik on jumal” ja „Mingi hulk kõnelusi”,” räägib Niinemägi.

Teatrile on oma osa andnud ka Aare Pilv, kes on tõlkinud venekeelset dramaturgiat. Nii Vvedenski kui ka näiteks Pavel Prjažko tekste. Prjažko on eesti teatrisse toonud just Kudu ja Tartu Üliõpilasteater.

TÜT-i jaoks oluline autor on ka ka Sarah Kane, vaid 28-aastaselt suitsiidiga elu lõpetanud näitekirjanik, kelle tekstid peegeldavad ka tema vaimuseisundit. Kane’i üht tuntumat monoloogi olid varem Eestis kasutanud küll Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper (Draamateatri lavastuses „Julia”), ent Kane’i ühtaegu õrnad ja rõvedad tekstid tõi laiema publiku ette Kalev Kudu. 2005. aastal esietendus „Puhastatud” (siinkirjutaja mälestuses siiani väga tugeva vaatamiskogemusena kirjas) ja hiljem ka „4.48”. Hiljem on mõlemad näidendid Von Krahlis topeltlavastusena välja toonud Juhan Ulfsak (samuti siiani eredalt mällu sööbinud).

Tartu Üliõpilasteatri kaudu jõudis Eestisse 2012. aastal ka Frank Wedekindi „Kevade ärkamine” (hilisemates tõlgetes „Kevadine ärkamine”), mille peagi lavastas ka NUKU. „Seda mängitakse muidu üle maailma päris palju, ent eesti keeles polnud seda sel ajal olemaski, nii et tõlkisin ta sel hetkel ise saksa keelest,” räägib Niinemägi.

Oma ruumide küsimus on Tartu Üliõpilasteatrit kummitanud läbi aegade. Peamiselt on TÜT kasutanud mängimiseks Tartu üliõpilasmaja. Muide, see Tartus Kalevi 24 asuv koht ongi ajalooliselt ehitatud teatrihooneks. 19. sajandi lõpus rajati sinna vene seltskonnale mõeldud Uus Teater, kolmekorruseline kivimaja vaatesaali, teatrilava ja 14. ruumiga.

Ent üliõpilasmaja saali sisseseade oli aastaid nii nigel, et Kalev Kudu väga selles ruumis lavastama ei kippunud. „Korralikku valgust ei olnud, heli oli keeruline tekitada. Tehnikat kas ei liikunud või siis Kalev lihtsalt ei teadnud väga hästi tehnilise sisseseade olemust. Õigupoolest siiani väga ei tea,” muheleb Niinemägi. Praeguseks on ta ise saali vajaliku tehnilise sisseseade tekitanud. „Renti ei pea me maksma, sest oleme põhimõtteliselt Tartu üliõpilasmaja allüksus. Sellega on kadunud stress, et iga etendusega peab renditulu tagasi teenima, nagu näiteks Genialistide klubis mängides,” selgitab Niinemägi. Samas leiab ta, et ühele kohale pikalt jäämine tekitab harjumust ja laiskust. Aga mõtteid jagub. Praegu hangib üliõpilasteater bussi, millega oleks võimalik ringreise ette võtta.

Tartu Üliõpilasteatri lavastaja Enor Niinemägi
Foto: Anton Klink
Niinemägi ütleb, et teatris on kaks varianti: kas mängida laval või lavaga. Praegu eelistab ta teist. Peale lavastamise on ta üles ehitanud kompaktse tehnikapargi ja veabki vajadusel juhtmeid, paneb valgust, tegeleb heliga. „Loon endale lava, kus on hea mängida. Teatrikunstnikuks olemine laiemas mõttes tähendab teatud oskusi ja ma omandan neid siin läbi iseõppimise, praktika. See pakub mulle pinget ja sellepärast ma ilmselt siin nii kaua olnud olengi,” ütleb Niinemägi.

* Olles ka ise Tartu Üliõpilasteatri vilistlane, olgugi et rohkem sotsiaalseid hüvesid nautinud kui lavale pürginud, ei saa ma ülemäärasele objektiivsusele rõhuda, ent teatri ajalugu räägib vast siiski enda eest.