Legendaarse ülemkohtuniku võitlus nii naiste kui ka meeste õiguste eest
„I ask no favor for my sex. All I ask of our brethren is that they take their feet off our necks,” tsiteerib dokumentaalfilmi „RBG” peaosaline, ülemkohtunik Ruth Bader Ginsburg enam kui poolteist sajandit tagasi tegutsenud Sarah Grimkét. Vastutulekuid soo põhjal pole vaja, piisab, kui vennad võtaksid vaevaks oma jala meie kaelalt ära võtta.
Hiljuti jooksis kinodes Ginsburgi muljetavaldava karjääri algusele keskendunud mängufilm „Sest ta on naine” (originaalis „On the Basis of Sex”, mis üheselt naissoole ei viita), mille lõpus ülemkohtunik ise cameo tegi. Üsna klassikalise Hollywoodi biograafia peamine tugevus seisneb meenutamises, mida on Ginsburg võrdõiguslikkuse asjus saavutanud. Naise igati silmapaistev isiksus seal liialt esile ei pääse. Nii pole ime, et originaal ületab koopia ehk Kumus linastuv dokumentaalfilm „RBG”, kus Ginsburg ise kogu aeg ekraanil, on muljetavaldavam.
Möödunud nädalal 86. sünnipäeva tähistanud daamil on ka superkangelasele vääriline hüüdnimi (räpitaustaga, muide): Notorious RBG. Ginsburgist on saanud ka armastatud sõbraliku paroodia objekt komöödiašõus „Saturday Night Live”. Asjaosalisel ei paista selle kõige vastu midagi olevat. Ta on elu jooksul kirglikult võidelnud naiste ja meeste võrdsete võimaluste eest. Olukorras, kus isegi Harvardi ja Columbia ülikooli suurepärased tulemused polnud tema enda karjääri alguses piisavad, et soovitud tööd saada. Juurat praktiseerivaid naisi nähti kui inimesi, kes võtavad ära meestele kuuluvad kohad või vähemasti eksitavad neid keerulises töös.
Dokumentaalfilmis näidatakse ka Ruth Bader Ginsburgi paljudele mõistetamatuks jäänud sõprust konservatiivse ülemkohtuniku Antonin Scaliaga, kes suri 2016. aastal. Mõneti vastuoluline, ent minu meelest positiivne näide: erinevad maailmavaated pole sugugi midagi sellist, mis takistaksid üksteisega tsiviliseeritult ja siira sõbralikusega käitumast. Ehk on sellel sõprusel olnud ka oma osa, miks USA ülemkohust on nähtud kohana, mille tugevus on asjalikes argumentatsioonides, mitte polariseerivates arvamustes. Midagi, millele ei aita neil päevil ilmselt sugugi kaasa Brett Kavanaugh’ näide, kes rõhus skandaalidesse sattudes ennast kaitstes emotsioonidele, mitte argumentidele, ja kes ikkagi ülemkohtunikuks määrati.
Ginsburg tegutses ühiskonna muutuste heaks ja keegi ei saa takistada selle arengut, kuniks on inimesi, kes selle nimel tööd teevad. See, et midagi on olnud ühtmoodi sada, tuhat või sada tuhat aastat, ei tähenda, et nii peaks ka edaspidi olema. Ei ole ürgemaseid ja ürgisaseid, kelle loomus sunnib neid üht- või teistmoodi käituma või kellel oleksid oma soo kohaselt erinevad õigused.
Dokumentaalfilm näitab Ginsburgi töötamas sageli kella neljani hommikul, vabal ajal ooperit ja kunsti nautimas või eratreeneri juhendamisel trenni tegemas. Esitatud on ka tema kriitika Donald Trumpi pihta, seejuures sõnad, mille sobimatuse pärast on Ginsburg kui ülemkohtunik hiljem vabandanud. Kokkuvõttes avanebki filmis vaade tänapäevasele liberaalide superkangelasele: inimlikule, mõnusa huumorisoonega, sugugi mitte ilmeksimatule prouale, kes on otseses mõttes aidanud muuta USA ühiskonda ja kes naerab südamest, kui näeb, kuidas teda „Saturday Night Live’is” parodeeritakse.