Neljapäev, kell 10.00,

Orbital Voxi stuudios

“Jääaeg 2” mammut Manfredi rolli dubleerimine.

Lembit Ulfsak istub ja ootab. Ta tuli juba enne kümmet, aga kilpkonnal (Evelin Pang) on kiire ja tema jagu loetakse kõigepealt.

“Teil läheb siin veel aega. Äkki ma läheks alla suitsetama?” Ulfsak võtab juba pintsaku, kuid istub toolile tagasi. Ta ei lähe. Arutab koos teistega, kas sõnas “talv” on pehme või tugev “l”.

Kulub veel pool tundi, enne kui Ulfsak mikrofoni ette saab.

RezŠissöör Peeter Simm: “Nad hakkavad sulle pruuti kauplema, seda Elliet. Paneks siia kupeldamise sõna sisse?

Ulfsak: “Ei tea... Aga kas mammutid ütlevad teineteisele “tüdruk”?”

Simm: “Inglise keeles ju ütlevad.”

Ulfsak: “Paljugi mis nad inglise keeles ütlevad. Vaata, “pruut” tuleks kõne alla! Või ütleme siis lihtsalt: “Kas sa ikka arvad, et ta sobib mulle?””

Simm: “Jah, väga hea. Vähemalt sisuliselt õige.”

Ulfsak: “Äkki ütlen seda kuidagi mehelikult?”

Simm: “Või ütle natuke kurvemalt. Ta on ju viimane elus olev mammut, ega tal rohkem valikut pole.”

Hästi lühike intervjuu

Vahepeal tuleb sisse TV3. Uudistesse tahetakse lõiku.

“Peeter, kas nad saavad Lembituga väikse intervjuu teha? Hästi väikse, hästi lühidalt?”

“Saavad küll.”

Ajakirjanikud peavad ootama, sest Ulfsak töötab praegu. Ta ei piirdu kunagi ainult näitlemisega – ta on ühtlasi filosoof, inglise keele tõlk, semiootik, advokaat ja laiskloomapsühholoog. Ühelgi lausel pole lootust tema analüüsisõelast pääseda. Ja mida edasi, seda segasemaks läheb. Kas öelda: “Aga ta ON ju mammut!” või “Aga ta on ju MAMMUT!” või hoopis “SEST ta on ju mammut!” Aeg läheb, sõnu lendab. Kõik asjata. Pikk vaidlus osutub viljatuks.

Ulfsak saab pahaseks: “Miks me hakkasime üldse uuesti tegema?! Enne oli kõik õige. Nüüd ma ei saa enam mitte s….gi aru. Te käsite mul rõhutada kahte asja. Eesti keele grammatikas ei rõhutata kahte asja! Aga teeme uuesti. Ma ei saa aru, mida ma tegema pean, aga ma teen selle ära. Tõstke see lause ümber ja ma rõhutan, mida te tahate, ainult pange mulle sõnad suhu! Sest eesti keel on minu jaoks sama püha kui see… rodina oli vanasti.”

TV3 saab veel oodata. Lõpuks ei jää neil muud üle, kui esimese pausi järel lugemisputkasse sisse trügida. Ulfsakile ei jäeta vastupunnimiseks võimalust. Ta räägib, kuidas vanasti Tallinfilmis oli ja et üle nelja tunni päevas multifilmi sisse lugeda ei jaksa, sest hääl väsib ära.

“Kuule, Pets, teeme nüüd ühe suitsu ka.”

Aga Simm on juba TV3 küüsi langenud. Toimetaja hoiab kätt mikrofoniga ja naeratab julgustavalt. RezŠissöör räägib, kohe mitme saate jagu. Ulfsak ootab, ohkab. Lõpuks toimetaja enam ei naerata ja Simm paneb suu kinni.

“Kuule, Pets, nüüd peaks küll ühe suitsu tegema.”

“Ei, ma praegu ei taha, ma hommikul tegin ühe.”

“No sind ma ju ootasin!”

Simmil hakkab kahju.

“Hea küll. Ma siis solidaarsusest.”

Näitleja elu ongi üks suur ootamine. Teise näitleja järel, rezŠissööri järel, helimehe järel, tõlkija, suitsetamiskorra ja ajakirjaniku järel. Istub. Mõtleb. On vait ja puhkab häält. Ulfsak võtab kohvi ja pakub Simmile suhkrut, aga tema joob ilma.

“Tahab minust kaks nädalat kauem elada.”

EMT tahab juppi juurde

Teksti lugemine on ohete, oiete ja muude häälitsuste sünkrooni ajamise kõrval käkitegu. Suur osa mammutirollist koosneb “artikuleerimata lällamisest”. Hea, et lont ees on, vähemalt pole iga kord näha, millal Manfred täpselt suu lahti teeb või kinni paneb. Ööh. Aee. Eeh.

“Ta võiks vähem mögiseda, see kuradi elevant. Oh issand… Lase mulle veel kord seda ingliskeelset, ma panen pausid omale kirja. Näete – pole ühtki märki, et ta rääkima hakkaks!” Ulfsak kahtlustab, et seda polegi võimalik lugeda, ja väidab, et see koht on originaalis kokku lõigatud. Simm arutab asja helirezŠissööriga, sest midagi ei klapi.

“Ega need ei ole kuradi Kant ja filosoofid koos!” arvab Ulfsak. “Siin on kolm looma, kes mölisevad!”

“Jah, aga rõhk oli vale koha peal.”

“Mis ma siis ütlen: ET need mind solvasid? Et NEED mind solvasid? Ma ei saa mitte midagi aru, aga ma teen!”

Kurja pärast nad ei vaidle. Ikka sellepärast, et tekst hiljem loogiliselt kõlaks. Üks on selge – tänasega lugu ühele poole ei saa. Üks neljatunnine raks tuleb veel teha. Ulfsak tuleb lugemisputkast välja ja kuulab natuke.

“Kuule, meil on parem kui ameeriklastel. Eelmine kord tundus mulle ka.” (Ulfsak luges sama rolli “Jääaja” esimeses osas.)

Simm: “On, on. Meil on kõik parem.”

Vahepeal helistab keegi, EMT klipile palutakse jupp juurde lugeda.

Ulfsak: “See on tavaline. Loed oma teksti ära. Siis heliseb telefon: tule loe see asi ka otsa. Ja siis veel üks asi. Viis aastat tagasi käisin Helsingis lugemas. Kunagi käisid poisid isegi Moskvas.” Stuudios seisab paar töötajat, käed taskus.

“Mis me ootame?”

“HelirezŠissöör on peldikus.”

Ulfsak läheb mikrofoni taha ja proovib:

“Eesti esimene 3G-võrk – EMT. Eesti esimene 3G...” Kas selline moosihääl kõlbab või?”

“Nii moosist vist polegi vaja.”

“Ma teen kolm raksu veel, siis vaatame. Märkusi on?”

“Teeme ühe suunurgad-üles-variandi ka.”

Katkend raamatust

Kell on kaks läbi. Kell 15 peab “peda” keeltemajas olema. Väikses ruumis söökla kõrval algab Kalle Käsperi uue raamatu tutvustus, kus Ulfsak loeb ühe katkendi. Rahvas koguneb. Esinejad lepivad omavahel kokku, kes kellele kõnelemiseks märku annab. Ulfsak peab veidi aru ja toob teisest saalinurgast oma üleriided ära, et lugemise järel kiiresti välja saaks. Selja taga kõriseb puur, tunda on ehituse kärsahaisu. Kõned on läbi. Ulfsak tõuseb püsti ja hakkab lugema:

“Päts ärkas selle peale, et ninas oli tunda delfiiniliha lõhna…” Sööklas kolistatakse nõudega. Peab häält tõstma, et sellest üle rääkida. Inimesed plaksutavad. Ulfsak haarab riided ja lahkub. Läheb koju sööma. Siis teatrisse. Täna on ainult 1. vaatuses tegemist. Saab enne üheksat koju.

Kostümeerija võit

Pühapäev, kell 18.30, seriaali “Õnne 13” võtetel, kaks stseeni Anne Veesaarega.

Ulfsak ja kostümeerija vaidlevad riietusruumis.

“Lembit, sul olid mustad püksid.”

“Ei olnud.”

“Olid küll.”

“Ma panen enda püksid.”

“Ei, vaheta ikka ära.”

“Mul eelmine kord olid ka enda omad.”

“Ei olnud. Ma tean täpselt. Pane, pane jalga!”

“Ei, ma ei hakka...”

“Pane ikka.”

“Ma istun ju kogu aeg laua taga! Keegi ei näegi mu pükse!”

“Näevad küll.”

Kostümeerija Annel on aastatepikkune kogemus. Tema elu koosneb väikestest võitudest. Mõne minuti pärast väljub ta toast sirgel seljal ja naeratab rahulikult: “Mustad püksid jäid.”

Viimase koha trumbid

Ulfsakil on Veesaart nähes hea meel. Kui need kaks kokku saavad, rõõmustavad nad nagu kaks koolilast.

“Sul on tekst peas või?”

“Jaa!”

“Pugeja. Mul küll ei ole. Ma kodus vaatasin, see oli nii ebaloogiline. Ma ei tea, talvel jäi tekst kuidagi paremini meelde.”

Nad hakkavad puudripaneku ajal harjutama, aga lugeda ja korraga grimmi teha on keeruline – õigemini ei saa korraga lugeda, prille ees hoida ja grimmi teha. Ulfsakit ja Veesaart ajab see itsitama, loevad lause, võtavad siis prillid eest ja panevad jälle tagasi. Ulfsaki-Uku käratab Veesaare-Marele:

“Kes see kuradi Tiik on, misasja ta jaurab!”

Assistent Kertu hüppab tooli peal ja hoiab südant kinni.

Puudripaneku aeg on läbi. Peab võttele minema.

“See on, muideks, televisiooni peadirektori kabinet, kus Õnne linnapea kabineti stseene filmitakse. Kui minust aega üle jääb, siis istub siin Ruussaar,” ütleb Ulfsak.

Liiga pika juhtmega laelamp pannakse kahe pesunäpiga üles kinni. Uku vaatab oma teksti ja tingib rezŠissöör Ain Prosaga:

“Vaata, siin on kolm ühelaadilist lauset. Ma ütlen ainult seda siit...”

“Juba kärbib,” tähendatakse eesruumist.

Kertu tõmbab Ulfsaki püksisääre sirgeks ja nokib õla pealt mõned ebemed.

“Ja kaamera käib. Palun!”

Iga stseeni filmitakse mitu korda. Kõigepealt üldplaan, siis iga tegelane eraldi.

“Uku, ära nõjatu tooli peale,” hoiatab Prosa. “Sa ei mahu kaadrisse ära, ära seljaga taha mine. Läheme sealt Mare ukutamisest.”

Ikka läheb tekst sassi. Keegi krääksutab uksega, aeg-ajalt juhtub sisse mõni lause stiilis “kõik on tuttavad või vähemalt sugulased”. Näitlejatel on lõbus, Prosa ei ütle midagi ja Kertu vaatab kella. Kõige viimasena filmitakse Ulfsaki plaan.

“Haa,” hõõrub too käsi. “Ja nüüd, kui tuleb minu kord, siis on mul juba tekst selge! Alati on hea viimane olla. Kas ma nüüd võin siia tooli peale lösutada?”

“Ei, ära ikkagi lösuta.”

“Mhh. Ärge te siis seda vilkurit sealt tagant võtke,” lööb ta peoga üle juuste. “Siit oleks... varjutada vaja natuke.”

Jäänud on veel väike jupp. Hooaja viimane. Kabinet tuleb natuke ümber tõsta.

“Aga tead, meil on Lempaga ühel päeval sünnipäev!” ütleb Anne Veesaar. “Neljandal juulil. Kümme aastat on vahet, aga täpselt ühel päeval.” Ja talle tuleb meelde, kuidas ta omal ajal Till Uelenspiegeli filmi vaatas ja õhkas, kui Lempa läks ning jalaga kivikesi toksis.

Kell võetakse seinalt maha. Pole vaja näha, kuidas aeg lendab. Tagaruumis kirjutatakse lahkumisavaldusi – Uku peab stseenis ühe puruks tõmbama.

“Palju neid vaja on?”

“Kirjutage vähemalt kolm tükki,” arvab Ulfsak. “Aga kui mul sassi läheb, siis on nelja vaja.”

“Lempa, mitu lahkumisavaldust sina oma elus andnud oled?” küsib Veesaar.

“Draamasse kaks. Noorsoosse ühe.”

Tahaks niisama jutustada, aga Prosa kiirustab takka. Muidu ei jõua keskööks ka omadega mäele. Mõtted kipuvad laiali jooksma ja miskipärast ei mahu Teet Kallase tekst enam suhu ära. Lause näeb paberil välja selline: “Mine parem koju, käi vannis või võta üks konjak, ise tead.”

Ulfsak proovib peast öelda:

“Mine koju, tee vanni... Tee vanni. Ei öelda ju – tee vanni.”

“... käi vannis,” parandab Veesaar.

“Käi vannis. Mine koju, tee vanni. Ähh. Mine koju, võta vanni. Tee vanni!”

“Lempa, kas sina siis ei käi vannis või?”

“Mina käin niimoodi: sulsulsulsulsul.”

Kaamera käib.

Mare (nuttes): “Ma ei saa, Uku...”

Uku: “Jah, töötegijat sinust täna küll ei saa. Mine parem koju, võta vanni. Tee vanni ja võta konjakit!”

Ulfsak lööb käega. “Ütlesin valesti, jah?”

“Ei ole midagi.”

“Käi vannis,” kordab Ulfsak. Ja siis korraga: “Käi vannis ÄRA. Käi vannis ÄRA!!! “Ära” oli puudu, vaat milles asi oli!”

Puuduv mutrike on leitud. Abiline kirjutab veel ühe lahkumisavalduse.

Mare: “Nüüd ma tean, kuhu ma kõigepealt lähen!” (Tuiskab välja. Uku vaatab Marele järele, kehitab õlgu. Läheb samuti akna juurde. Ja näeb...)

“Sellega on meie reis AsŠhabadi lõppenud!” hõiskab Ulfsak. Hooajal on joon all.

Väljas on lögane. Ulfsak astub oma pikkade koibadega üle suurte sulalumeloikude kodu poole.

“Kas te vene keelt oskate? Ma annaks teile “Till Uelenspiegeli” kassetti vaadata, tütar Moskvast tõi.”

Ta annab “Mary Poppinsi” ka – selle, kus ta vihmas laulab ja paneb peo peale ahjust tulnud krõbeda viineripiruka.

Mosfilm, 1976. Till Uelenspiegelil olid siis ilusad pikad juuksed, varjutada polnud vaja. Ja kui ta seal läks ning ...