Tahes-tahtmata kipuvad sellised kokkulangevused võimendama afekteeritud kujutelmi ühe ajastu lõpust ja (heal juhul) teise algusest, mida oli märgata juba presidendivalimiste tulemuste selgudes, kui mõnedele näis kangastuvat totaalne maailmalõpp ja teistele kui mitte tuhande-, siis vähemasti viieaastane rahuriik. Päris hea, et pikale veninud millennium on meile andnud karastuse muutuste hingeliseks üleelamiseks. Sellegipoolest miksis lahkuv patroon oma viimastesse sõnavõttudesse tajutava annuse rahustamist ja julgustust, trööstimist koguni.

Jah, Lennart Meri armastab kõnesid pidada ja teadagi kukub see tal võrratult välja. Kui ilmamaalaste eelmine kogumik tema tekste (“Presidendikõned”, 1996), hoolimata pealkirja täht-tähelisest tõlgendusvõimalusest, sisaldas ka lehekirjutisi ja muud algusest peale trükkimiseks mõeldut, siis niisama kogukas uus köide seisab tõesti koos ainult kõnedest. Ja olgugi viimane neist alles päris hiljutine, peetud riigikogu sellesügisese istungjärgu avamisel kuu aja eest, on järgnenud veel vähemalt kolm – üks sellesama raamatu esitlusel pluss kaks juba mainitud hüvastijättu. Ei möödunud kindlasti kõnedeta ka viimased välisvisiidid.

poliitiline testament. Niisiis, kui Meri televisioonis teatas, et ametist lahkudes ei kavatse ta endast maha jätta poliitilist testamenti, ei ole see päris täpne, sest suur hulk raamatusse raiutud kõnesid annab ennast vaadelda just sellena. Seda nii sisult oma peotäie jonnakalt korratavate dominentide poolest, mida efektsete näidete ja argumentide detailirohkus ei varjuta, vaid rõhutab, kui ka eksemplina presidentaalse poliitikategemise meetodist: kõnelda, kõnelda, kõnelda. Vahendada oma visioone.

Tegelikult tähendas Meri loobumine testamenditegemisest seda, et staatusemuutusele vaatamata kavatseb ta jätkata avalikke mõttearendusi ja seisukohavõtte. Siit üks tänuväärne võimalus, mis vaatlejale juba lähimas tulevikus avaneb: võimalus võrrelda, kas ja kuidas erinevad vaba veterani toon, paatos, süvenemisaste ja rõhuasetused tema kui ametis oleva riigipea aegsetest, kellele – kui isepäine ta ka ei oleks – roll ja iga konkreetne tööhetk oma ülesandeid ette kirjutas.

Olin juba unustanud, et “Presidendikõned” ei sisaldagi ainult Meri esimese riigipea-aja materjale, vaid lähevad tagasi nii kaugele kui Teatriühingu almanahhini 1962. aastast, kust pärineb tolle aja kohta lennukas kirjutis raadiokunstist. “Presidendikõnede” koostajate taotlus oli küllap näidata presidendialgme olemasolu autoris juba pikki aastaid enne selle realiseerumist – suurte üldistuste tegemist mistahes päevateema pinnalt, ambitsiooni, tahet mõjuda ja kaasa kiskuda.

tegelik president. “Riigimured” laseb kuulda tegelikku presidenti. Seda, kelle korduvas kärsitus Ïestis Fukuyama ajaloolõpu väidet kuuldes pole aimata mitte ainult kriitilist hinnangut tolle väite võimalikule ennatlikkusele, vaid ka tahet, et see ikka tõesti ennatlikuks osutuks ja selleks jääkski. Et ka senised tõrjutud jõuaks oma sõna sekka öelda enne globaalset nirvaanat. Täna nagu juba oleksimegi seda pisut jõudnud – või siis nagu juba pisut aru saanud, et tegelikult oleme alati maailmas asjalisteks olnud ja et vastupidine tunne on alati olnud meelepete.

Tüütuseni korratud fraasile, et eesti rahvas on end vabaks laulnud, saame lisada teise, mis on esimesest ehk tõesemgi – nimelt et Lennart Meri on Eesti ja tema rahva tuntuks kõnelnud. Mitte ainult välisilmale, vaid ka meile endale, senistest meie-piltidest mitmeti erineval kujul. Mütograafi ja maagina on ta genereerinud ühe Eesti, mida just niisugusena pole n.-ö. maastikul kunagi olemas olnud, nagu pole olnud Balzaci Prantsusmaad ega Tammsaare Vargamäed (kui sihilikult valida võrdluseks just realistideks peetavaid autoreid), kuid mille olemasolu küsimus ei pruugi pähegi tulla. Ega peagi tulema, nagu juba Meri kunagiste hõbevalgete virtuaalmaailmade puhul, mis olid mõeldud meeli ülendama ja mitte konkureerima tõsiteadusliku ajalookirjutusega.

Lausvabast fantaasialennust eristab Meri maalinguid aga üks oluline asi – hetkekohase poliitilise otstarbekuse täpne taju. See määrab detailide valiku ja kokkupanu laadi ning hoiab jutujärje koos ka improviseerides.

Kuigi raamatu pealkirjas seisavad “...mured”, on see valdavalt uljas ja ülevas võtmes nagu Nils Holgerssoni lend põhjamaa karges taevas. Hulka pole võetud argiintervjuusid, mida pressiga keerukaid suhteid viljelnud president andiski kodumaal väga harva. Pole ka tekste, mis näitaksid piiratud võimuvolitustega riigipea tegevust nende volituste teostamisel, näiteks parlamendile tagastatud seaduste välja kuulutamata jätmise põhjendusi. Olles neid lugenud, võin öelda, et see pole põrmugi vähem kütkestav lektüür. Jääme huviga ootama, mis Ïanrid valib meie senine eest- ja esikõneleja nüüd, oma uues staatuses.