LEO LUKS: Charles Bukowski metsikud jutud
Kes on kas või sirvinud mõnda Bukowski teost, see teab juba, mida teistestki raamatutest oodata – “räpane vanamees” ennast ei muutnud. Bukowskisse ei ole kerge suhtuda neutraalselt, tema tekst raputab üles, provotseerib hoiakut võtma.
Mida temas näha, see sõltub lugeja esteetilisest valulävest. Kui otsida kirjandusest ülevust, keele ilu ja sotsiaalset mõõdet, siis viib tee Bukowskist küllap kaarega mööda. Kui aga paelub sügavus, mida pakub räige keelekasutus, ropud sitanaljad, ogarad joomingud ja deliiriumi hullus, siis on Bukowski just õige valik. Juhul, kui ei oska veel määratleda oma kuuluvust ühte või teise leeri, siis oleksid parajaks proovikiviks just Bukowski novellid – miks mitte “Tavalised ogarused”.
##1983. aastal ilmunud “Tavalised ogarused” on mitmekesisem jutukogu kui kümme aastat varasem “Põhjatuse piiril” (e.k 2001). Muidugi leiab siit järjekordselt hulganisti jutte sellest, kuidas “joon mina endiselt liiga palju ja kirjutan muudkui iseendast” (lk 101). Ehk siis hulganisti sääraseid asju, mille ogaruseks nimetamine on ülimalt täpne: õnnemäng hipodroomil, joomingud ja grotesksed vestlused, oksendamine ja brutaalsed naistele külgelöömiskatsed – viimased jäävad küll erinevalt romaanist “Naised” enamasti edutuks.
Kõige selle juures hakkab silma kaks olulist aspekti: esiteks on autor paljudes novellides heitnud kõrvale oma tegelaskuju-maski Henry Chinaski ja kõneleb otse Bukowskina. Teiseks tungib siinse kogu juttudes intensiivsemalt kui kunagi varem esile minategelase vaenulikkus kõrgkultuuri, eriti aga sellest rääkimise vastu. See hoiak on tihendatult kokku võetud novellipealkirjas “suured luuletajad surevad auravas sitapotis”. Bukowski on seega metsikum ja vaimukam kui kunagi varem, ta ei hooli enam isegi ortograafiareeglitest, laob punkte, kuhu aga pähe tuleb.
Kuid siit kogust leiab ka üllatusi. Kuigi autori firmamärgiks on lõpetada lugusid määramatusse, justkui pooleli jättes, lõpevad mitmed “Tavaliste ogaruste” lood hoopis puändiga (nt “kuri linn”, “vägistamine! vägistatamine!”). Kui veel tähelepanelikumalt lugeda, siis paneme tähele, et sageli on puändiks surmale suikumine (“lollid jeesused”, “dollar ja kakskümmend senti”). Ning korraga märkame, et mitmed lood ei piirdu tavaliste ogarustega, vaid liiguvad puhta hulluse radadele. Tekib koguni kahtlus, kas Peeter Sauter on originaali pealkirja “The Ordinary Madness” kõige õigemini tõlkinud (muidu peab tõlkija kohta ainult kiidusõnu lausuma).
Avaneb sügavik
Võime “Tavalistest ogarustest” lugeda, kuidas hulluv mõistus sünnitab koletisi (“tekk”), võime lugeda suisa apokalüptilist mõistulugu (“lihakuivikud supis”). Lisaks tuuakse jõuliselt ja jõhkralt sisse vanglateema (“stseene vanglaelust”) ning narkootikumid (“sitt tripp”). Kurjategijatest on Bukowski kirjutanud varemgi, kuid ka neid iseloomustab antud kogus hirm ja tasakaalutus (“.45 maksab üüri”). See pole enam praaliv laamendamine, vaid melanhoolia, eneseteadvuse lagunemine. Kui lugeda räiguste pealispinnast läbi, avaneb sügavik, kerkivad vastuseta küsimused, nagu ikka suure kirjanduse puhul.
Bukowskist on viimase kümne aasta jooksul tehtud mitmeid mälestusfilme. Soovitan mõnda neist (nt “The Bukowski Tapes”) vaadata. Just see, kuidas autor oma loomingut esitas – laulval häälel, kurva klaverimuusika saatel – annab hästi edasi vaatlusaluse novellikogu vaimset tonaalsust. Isiklikult loodan, et Bukowski-buum ei lõpe Eestis “Tavaliste ogarustega” ning peagi jõuab eesti keelde ka mõni tema luulekogu.
