KAADER FILMIST

Kahekordse Oscari-võitja Jodie Fosteri ja märulifilmide Hongkongi staari Chow Yun-Fati suhete ping-pong nimiosalistena ning haaremi armsad pilusilmsed lastenäod tasuvad vaatamist, olgu siis lihtne lugu pealegi kahe- ja poole tunniseks venitatud.

1860-ndad Taimaal. Kuningas Mongkut palkab oma 58 last õpetama inglanna Anna. Viktoriaanlik raudne leedi (Foster) asub õpetama ka mitmenaisepidajast türannile "õigeid kombeid". Sekkudes üha enam siinse õukonna senisesse ellu, külvates segadust.

Lugu areneb üsna samamoodi kui kapten von Trappi ja Maria lugu "Helisevas muusikas". Mõlemast tegigi ju Rodgers muusikali.

Eesti publikul on Kuninga ja Anna lugu võrdluseks silme ees muusikalivariandis linnahalli lavalt, Matvere ja Karismaga. Võrreldes muusikali klounaadliku kuningaga, on filmi Kuningas (Chow Yun-Fat) kõvasti tsiviliseeritum, vähem metslane, Annale sisulisem vastasmängija.

Mõistagi näeb seegi Hollywoodi muinasjutt asju lõpuks ikkagi rohkem valgete kui kollastena. Siiski paneb film mõtlema õhtu- ja hommikumaa kultuuride vastandustele. Olgu pealegi banaalselt, triviaalseid tõdesid mööda, aga liigutavalt. Näidates, et miski pole ühene, õpetades sallivust teistsuguste olemisvõimaluste suhtes. "Teed on rändamiseks, mitte eesmärgiks," ütleb Kuningas ja me tunneme end koos Annaga nurka surutuna. "Elu on väärtuslik, eriti kui oled kristlane ja tead, et elad vaid korra," ütleb Anna ja me tunneme koos temaga traagilist uhkust, mis on üle Kuninga uuestisündide usust.

Jodie Fosteri viktoriaanlik kriipssuu ja raiuv inglise keele hääldus. Väliselt habras ja nõtke, graatsiline ja nurgeline ühteaegu. Foster mõjub väga usutavalt selles uhkelt iseseisvas, aga jäiga, sisemiselt tasakaalutu lesknaise rollis.

Kuningas laseb meheliku huumorika üleolekuga naisel mässata, kuni too ületab piirid. Võrreldes aastaid tagasi tehtud muusikaliga on tänases filmis mõistagi verisemad lahendused. Tõsisemalt on Anna ja Kuninga loo taustal esil tollase koloniaalmaailma poliitiliste mängude teema.

Filmist jääb mulje, et kõigile filosoofilistele ja poliitilistele vastasseisudele leidub kuldne kesktee. Kuis aga lahendada lihalik vastuolu kultuuride vahel? Kuningal on enne Annasse armumist kaks tosinat naist. Tõsi, filmis neid suurt ei näidata, otsekui oleks lasteparv sündinud pühast vaimust. Ekraanil on armastav üksikisa, iga naisvaataja unistus. Kas Anna nõustub hakkab veel üheks naiseks või saadab Kuningas kõik senised kuradile? Just siin on lepitamatu vastuolu, millele kompromissi pole.

Muusikalis lasti iks kuningal surra. Filmis leiavad mõlemad, et on parem, kui Anna oma poja kodus Inglismaal üles kasvatab. Film lõpetatakse happyend iliku kaadritaguse tekstiga. Umbes nii, et lõpuks on väga vähestel hetkedel meie elus tõsist kaalu, needki lõppevad enne, kui õieti algavad – aga aitavad edasises elus hoida silme ees olulist.