Lepo Sumera oli kahtlemata üks nõutumaid ja hinnatumaid filmimuusika loojaid Eestis ning filmimuusikal oli ka oluline roll ta mitmekülgses loomingus. Tema loomingu plaadile on koondatud filmimuusika aastatest 1983–88.

Sumera kirjutas muusikat umbes 70 filmile ja just filmimuusika annab temast pildi kui suurepärasest meloodiameistrist, rääkimata orkestritundmisest, millega oleme tuttavad juba eeskätt ta teiste loominguvaldkondade kaudu.

Tundub, et eluajal võis Sumera end pidada nende õnnelike heliloojate hulka kuuluvaks, kellele oli justkui sündides kaasa antud kõigis tingimustes hästikohanev loominguline fantaasia, mis ei lasknud end segada piirangutest, mida seadis looja fantaasiale ka näiteks filmimuusika spetsiifika.

Temaga filmimuusikast ja selle loomisest kõneledes jäi mulje, et see on midagi loomulikku, millega iga endast lugupidav helilooja peaks hästi hakkama saama; mis sünnib kergelt ja pingutuseta. Kuid sumeralik “kerglus” oli ju tegelikult vaid pinnapealne virvendus, mis peitis endasse alati sügavamaid ja süngemaid dimensioone.

Sumera filmimuusika helikeele kujundlikkus annab täpselt edasi seda karakteersust, mida film kui visuaalne kunst muusikalt “ootaks”. Kaunid meloodiakaared, tabavad karakterid ja -pillikooslused justkui elustava” silme ees filmikaadrid, millest nad kõnelevad.

Küllap pakub Sumera filmimuusika elamusi nii muusikule kui ka muusikasõbrale, sest erinevalt süvamuusika komplitseeritusest on siin tagatud üldmõistetavus: kõrvuti põhjamaiselt romantiliste orkestrikõladega (“Doktor Stockmann”) võime nautida piazzollalikke tangopöördeid (“Põrgu”) ja ka jazzilikesse kõlasfääridesse kanduvaid meloodiaid (eeskätt tänu saksofoni kui jazzmuusikaga assotsieeruva muusikainstrumendi kasutamisele). Kaks muusikapala filmile “Põrgu” köidavad ka vaimuka orkestratsiooniga.

Filmimuusikas avab Sumera end loominguliselt veidi leebema, võiks isegi öelda –romantilisema nurga alt, kuigi ta loojanatuurile omast riukalikku teravust võib kohati siingi tajuda.