Inga Vatsk

Vennaskond, usub Leslie, on mõjutanud peaaegu kõiki umbes temavanuseid inimesi. Isegi siis, kui neil pole kodus ühtegi Vennaskonna helikandjat (nagu Leslielgi). Kuid see melanhoolia, mis „Mürgiste lillede” laulumaneeri, Trubetsky või Vainola oma meenutab, on plaadil ja üleüldse Leslie da Bassi loomingus valdav. Talle kohe meeldib kõigele mingi kurblik noodike juurde panna. Isegi osside peoloo žanrisse kalduv „Okse­loigus” on Leslie enda jaoks üks väga kurb lugu, draama.

„Isegi kui ma mõtlen, et teeks ühe hea tundega loo, siis tuleb ikka mingi kurb viiul kuskilt sisse,” muigab ta enda üle. „Sõnadega samamoodi. Sisemaailm kipub kuskile tumedasse ära. Ju siis muusika ongi minu jaoks selle väljaelamiseks. Olen ilmselt liiga palju Pink Floydi ja The Cure’i kuulanud.”

Lesliele on tema enda sõnul oluline, et ühel albumil, nagu näiteks ka draamafilmis, oleks eri emotsioone. „Emotsioonide vaheldumine tekitab mingi õndsa tunde,” usub ta. „Albumi puhul on oluline, et seal oleks lisaks tõsistele asjadele ka midagi ootamatut. Huvitav peab olema, mitte ettearvatav.”

Huvitav on Leslie da Bassi viimane plaat „Minu kuningriik” vaieldamatult, ning leidub ka ootamatusi. Näiteks 1990-ndatesse kallutatud „Okseloigus” („1990-ndate trummibiit, rõve saksofonisaund, klišeelikud sämplid – suhu tuli viinamaitse ja meenus Saksa televisiooni võidukäik satipannidega Eestis,” kirjeldab Leslie ise) või räpplugu „Kassatšekk”. („Keegi ütles, et see on nagu Reel 2 Reeli „I Like to Move It” ja siis ma kuulasin, et ongi sama käik, ainult aeglasem! Aga muusika koosnebki mõjutustest ja ma ei häbene neid kasutada”.) Lesliele pakub lõbu teha natuke nii ja natuke naa, mingi ühtse kontseptsiooni tagaajamine ajaks hulluks, vähemalt sellise kerge elektroonilise muusika puhul.

Loob oma maailma

Muusikalised üllatused ei lase plaadil lõpuni tõsiseks minna ja jääda, mis ongi eesmärk. See on täis pildikesi Leslie Laasneri enda elust ning talle meeldib, kui plaadi kõlapilt annab edasi keskkonda, kus need laulud sündisid. „Sada aastat” kunstikoolis käinuna on ka muusika tema jaoks nagu pildi kokkupanemine, väikse maailma loomine – mingi tegelane, tema ümber olev ja toimuv, kas on soe või külm ja muu selline.

„Enne „Depressiivsete Eesti väikelinnade” laulu poleemikat ei teadnudki ma, millist sotsiaalteadust ma seejuures teen,” naerab Leslie. Tema ja HU? lugude puhul on see ühteaegu õnn ja õnnetus, et igale laulule tekib justkui oma kuulajaskond, kes samalaadset materjali juurde tahaks. Kuid Leslie ei pane pahaks, ilma häbita jätab ka tema isegi oma lemmikplaatidel lugusid vahele ja kerib edasi.

Ta enda lemmiklugu uuel plaadil on „Viha”, mille trummi- ja bassikäigule on peale pandud Leslie vana armastus thrash, täpsemalt grindcore. „Mul tuli tunne, et nüüd peab lajatama,” meenutab ta ja selgitab, kuidas ta keset päeva kodus teki all mikrofoni karjus.

1990-ndatel, kuhu mõned selle plaadi laulud meid viia võivad, oli Leslie alguses padu-metal’i-mees, muu muusika selle kõrvale ei mahtunud. Kümnendi keskel nakatas teda aga vaikselt indie-pisik ja ta kuulas palju The Cure’i, kuni Saaremets keeras oma house-muusika settidega kõik segi. Pedigree asendus Boraxiga.

„1990-ndad olid minu jaoks muusikaliselt hästi segane aeg, ma ei teadnud lõpuks ise ka, mis muusika mees ma olen,” meenutab ta, kuid tunnistab, et kõige suuremate mõjutuste aeg jääb ikka 1980-ndatesse: üleskasvamine, melomaanidest vanemad, disko ja aeroobika.

„Ma olen väga õnnelik, et meil muusikat kodus nii palju oli,” tunnistab Leslie. „1980-ndad on ikka jubedalt mõjutanud mu lugude loogikat ja sündikäike.”

Kes ta on?

Leslie da Bass

•• Mänginud bändides Pedigree, Borax, Holmes, HU?.

•• Reklaamifirma Utopia asutaja ja loovjuht.

•• Tegeleb vanade Alfa Romeode putitamisega.

•• Enne „Minu kuningriiki” ilmunud sooloplaat „Nights by Open Windows” (2008) ja „Touch“ (2004).

•• Veel avalikustamata koosseisuga annab esimese kontserdi 19. novembri Mutant Discol kinos Sõprus, kus mängitakse nii selle kui ka eelmise plaadi materjali.

•• Varsti avataval kodulehel hakkab ilmuma veel avalikustamata materjali ja muud huvitavat, mis muidu sahtlisse jääks.

vaata ka: www.lesliedabass.com