Liba-potteri papa tähetund
Just täna peaks Taani kohus otsustama, kas venelaste loodud liba-potteri-tüdruk Tanja Grotter võib ilmuda ka hollandi keeles. Kui otsus oleks jaatav, oleks Tanja Grotteri tee Euroopasse avatud.
Ent Joanne K. Rowlingu esindaja Time Warner sõdib sellise otsuse vastu kõigi vahenditega, süüdistades vene autorit Dmitri Jemetsit (pildil) ja kirjastust EKSMO plagiaadis.
Enesekindlalt naeratav pikakasvuline Jemets on ise oma õiguses kõigutamatu. “See pole mingi plagiaat, vaid mänguline paroodia,” ütles ta enda raamatuid Frankfurdi raamatulaadal esitledes. “Tegu on iseseisva kirjandusliku projektiga. Tõsi ta on, et esimene raamat tõesti põhineb Harry Potteril. Aga seal on ka hulk uusi tegelaskujusid, ning uutes raamatutes on juba uued süeed.”
Eesti Päevalehe küsimusele, kuidas Jemets suhtub Rowlingu raamatuisse, väitis autor, et positiivselt. “Teate, kolmandas raamatus (“Tanja Grotter ja Kuldne Kaan” – I.M.) on Harry Potter Tanja Grotterisse koguni salaja armunud. Nad meeldivad teineteisele väga ja võib-olla saavad tulevikus neist koguni sõbrad,” leidis autor. “Ja kes teab – ehk kirjutan koguni sellest kunagi terve seeria!”
Ilmub seitsmes Grotter
Vaatamata üsna noorele eale (märtsikuus tähistab Dmitri 30. sünnipäeva) on Jemetsil ette näidata terve kuhi raamatuid. Ainuüksi EKSMO on neid välja andnud 29!
Grotteri-raamatuid on seni ilmunud kuus, ilmumas seitsmes ja autor töötab kaheksanda kallal. Jemets on kirjutanud veel kaks seeriat – müstilise seiklussarja “Tähelossi saladused” ja väidetavalt mustast huumorist kubiseva “Mutandikesed”. Tema esimene raamat, “Draakonike Põhalka” valmis, kui mees oli 19-aastane ja muretses endale esimese arvuti.
Sellegipoolest tegi Jemetsi kuulsaks Tanja Grotter. “Tanja on cool tüdruk, kes võitleb ise hädaohtudega,” selgitas autor. “Mitte mingi inglise youngster, keda kaitsevad paljud inimesed. Harry-seeria räägib ju üsna tavapärasest hea ja kurja võitlusest, Tanja puhul on aga kõik hoopis komplitseeritum, hea ja halb on tegelases koos. Raamatut võiks võrrelda “Alice’iga imedemaal” – aga kurja on seal palju rohkem.”
Vene laste hulgas on Tanja Grotter tõeliselt populaarne. Samas on see seletatav ka Potteri tõlke menuga. Iga vähegi internetiga tuttav inimene võib leida ka fännide kirja pandud edasiarendusi. Ent kaante vahele on sellist edasiarendust söandatud panna vaid Venemaal.
Kui esimene Tanja-raamat ilmus mõned aastad tagasi tiraaĻiga 7000, siis seni viimase, kuuenda osa trükiarv on
150 000 eksemplari.
Kokku on Tanja Grotteri raamatuid EKSMO kirjastaja Irina Šišova sõnul müüdud 1,5 miljonit eksemplari ja see on Venemaa viimase tosina aasta üks edukamaid kodumaise lasteraamatu projekte. Raamatusarjal on oma kodulehekülg ja isegi oma festival.
Kohtuprotsess
Kirjastad väidavad, et Rowlingu esindaja süüdistused on neile ootamatud. Esimene kohtuprotsess Hollandis oli juba kevadel, see lõppes aga venelastele ja Hollandi kirjas-tusele Byblos ebasoodsalt. Šišova hinnangul olevat see olnud ülimalt subjektiivne. Frankfurdis olevat “tohutu hulk” kirjastajaid raamatu vastu huvi tundnud, nõustudes seda tõlkima kohtuotsust ootamata. Kahjuks ei öeldud aga konkreetselt välja ühegi maa ega kirjastuse nime. Peamiselt olevat kirjastajad Ida-Euroopast. Jääb vaid loota, et Eestist see karikas mööda läheb.
vaata ka kodulehekülge www.grotter.ru
”Ümberkirjutamine” on vana tava
Lastekirjanduse ümberkirjutamine on Venemaal iidne traditsioon. Kõik algas muidugi Ivan Krõlovist, kes võttis ümber kirjutada Jean de La Fontaine’i valme. Seetõttu on “Rohutirtsust ja sipelgast” saanud vene keeles “Kiil ja sipelgas” ja muud huvitavat. Aga see oli ammu.
19. sajandil ei peetud teistelt mahapeksmist ju Eestiski eriliseks patuks. Lauluisa Kreutzwald ja papa Jannsen mugandasid nii, et sulg auras. Madis Kõiv on öelnud, kuidas teda jahmatas teadmine, et kogu eesti ärkamisaeg on sakslaste pealt maha kirjutatud. Aga kes võiks meie 19. sajandi esivanematele seda pahaks panna? Igatahes hetkel, mil Tuglas otsustas eestlastest eurooplased aretada, hakkas ka mugandamine soiku jääma. See ei kuulunud justkui euroopalise kultuuri juurde.
Ent Venemaal ei muutu muidugi midagi. Krahv Lev Tolstoi kirjutas inglise muinasjutu “Kuldlokike ja kolm karu”. (Kuldlokikesest sai Maša). Aleksei Tolstoi kirjutas ümber Carlo Collodi “Pinoccio” (Pinocciost sai Buratino).
Ja ega see olnud ainult kirjanduses nii – Dmitri Šostakovitši mälestustest selgub, et Venemaal tegutses terve kamp heliloojaid, kes käisid vahel välismaal, kuulasid kolleegide helitöid ja muudkui kribisid sümfooniaid
Nüüd siis tehti kloon ka Harry Potterile.
Ilona Martson
