Magasin alustab uut rubriiki, kutsudes linastuvat filmi arvustama vastava ala asjatundja.

Filmi Murtud Nool (Broken Arrow, USA 1996, rezhii John Woo) kommenteerib major Jaan Tangsoo, õhuväe staabi S1 osakonna ülem.

"Murtud Nool" on klassikaline action, kus äraostetud lennukipiloot varastab kaks tuumapommi, - tuumaplahvatuse, lennutehnika ohjeldamatu lõhkumise, tagaajamiste ja löömingutega.

Kellele on film mõeldud?

Noorukitele. Sisuliselt on see ju tavaline kauboikas, ainult moodsat lennutehnikat näeb rohkem. Kuid ega sedagi kuigi professionaalselt kasutata. Kastide viisi kulutati laskemoona jumala muidu: filmikangelastel on alati relvad, mille padrunid ei saa kunagi otsa.

Karakterid

Sellistes filmides näidatakse poistele, kui uhke ja hea on olla militaarkangelane. See on illusioon! Tegelikult on kõik palju, palju raskem. Kõik ei õnnestu kaugeltki nii hästi kui filmis ja pole pooltki nii efektne. Ja see naiskangelane - see oli ka kahtlaselt osav. Osavam, kui mõni sõjaväelane.

Pilootide äraostmisse nagu filmis ma ei usu. USA piloodid on piisavalt hästi makstud. Klassikalise "kauboifilmi" jaoks on muidugi vaja tegelasi, kes oleksid heade ja pahadena selgelt eristatavad.

Tehnika

(Filmis stardivad kaks pilooti luurelennukiga B-3, millel on kaks tuumapommi pardal.) Jah, tuumapommid olid väljaspoolt tõesti sellised, nagu päriselt. Siis aga tehti esimene viga - teatud lennufaasis võeti hapnikumaskid ära. See on eluohtlik. Ja samuti on absurdne, et piloot kabiinis tulistab. Kui see juhtuks, kaoks hermeetilisus ja sõit lõpeks katastroofiga.

B-3 tüüpi pommitajad pole seest kindlasti sellised nagu filmis: avara salongiga, nii et ruumi on lenduritel ümberringi lahedalt. Sõjalennukis on ruumi minimaalselt, piloot peab end sõna otseses mõttes suruma aparaatide vahele. Aga eks kaklemise näitamiseks oli rohkem ruumi vaja.

Efektid

Lendurite põhjalikes teadmistes tuumapeade koodide ja kasutamise kohta julgen kahelda: Nõukogude armees oli nii, et maa peal tegelesid tuumapommidega nn kurttummad (meie õhujõududes kutsusime neid nii). Nemad panid pommi peale, meie lendasime ja pärast maandumist tegelesid relvadega jälle nemad.

(Tuumapommi vastupidavust kukkumisele, põlemisele ja muudele vintsutustele hindab Tangsoo täitsa realistlikuks.)

Lennukimaterjal põleb ebamaise rohelise leegiga, kommenteerib Tangsoo lõiku, kus sõjaväevõimud lennukirusude vahel songivad. Filmis on leek ilus punane, nagu kaminas. Lennuvahendist jäävad pärast katastroofi järele vaid känkrad - suurt sektsiooni, mille laigulised kaljude vahelt leidsid, tegelikult olla ei saa.

Tuumaplahvatus oli hollywoodlikult leige. Eks ta ole huvitavam, kui kõik ellu ja terveks jäävad. Sõjatehnika ja elektroonika läheb loomulikult rivist välja, selle olid lavastajad õigesti ära tabanud. Seda ma aga küll ei usu, et pommivargad suutsid raadio teel juhtimiskeskust vale-tuumakatastroofiga lollitada. Tuumaplahvatuse saab registreerida kasvõi teisel pool maakera.

***

Parim kinoelamus?

"Zorro" Venemaal aega teenides. Seal oli komme päeval saalis ajalehega koht kinni panna. õhtul, kui filmi vaatama tuldi, oli kogu istmerida kaetud valgete paberitega. Pileteid polnud vaja, koht pidi kinni olema.

KAIDO EINAMA