Liina Kalviku mornid maalid valusas valguses
Ning just selle jõulise hoolimatuse toel on ta jõudnud kaugemale kui eesti kunst oma “tuntud headuses”. Pressiteade tsiteerib Jaan Toomikut, kelle sõnul on Kalvik “kõige andekam õpilane, kes tal kunagi on olnud.”
See hinnang võib muidugi hakata varjutama noore kunstniku karjääri ja võrdlused õpetajaga võivadki jääda teda saatma. Esialgu on selleks ka põhjust – Kalvik maalib samasuguse ekspressiivse jõuga nagu Toomik kunagi. Temas on eksistentsiaalset itkemist, mille ta äigab lõuendile (vabandust, papile) jäägitu kompromissitusega.
Proosa filosoofia asemel
Kuid Kalvikus on ka midagi muud. Tema äng pole kosmiline ja galaktikatevaheline nagu kunagi tormitsenud noorel Toomikul, vaid siin ja praegu aset leidev isiklik draama. Ning see on uputatud rikkalikku ja tundlikku koloriiti, mille võrdlemine Henri Matisse’i, Peeter Mudisti ja pallaslaste värvipaletiga on õigustatud.
Samas on kunstniku ülimalt empaatiline värvimeel rakendatud selliste süeede kujutamisse, mis ei seostu just ülevate ja uljaste makroteemadega: “Kunstnik situb vikerkaart”, “Naine sünnitab liblikaid”, “Lind istub lille peal”, “Sinine pott, mis karjub” jne. Asotsiaalne ja naiivne lürism segatuna tubase ja lihaliku proosaga pole just otsetee filosoofilistesse kõrgustesse. Hoopis ummik.
Kalvik ei lase oma piltidesse intellektuaalseid spekulatsioone ja metafüüsikat. Kaadrisse jääb ainult õrnade värvikoosluste sudu ja selle seest kumavad karjuvad inimnäod. Midagi Mudistist, midagi Edvard Munchist. Ja midagi Eduard Viiralti põrgunägemustest (“Lasnamäe kanal”). Ilu ja äng on leivad ühte kappi pannud.
Räsivad pildimeelolud
Sel näitusel on palju südameid ja lilli. Teadagi pole ka need nn kõrge kunsti lemmikteemad. “Naisel on süda igal pool, ka peas” ja “Lilledest sündimine” – neist pealkirjadest õhkub sellist ihulikku naturalismi ja poeesiat, mille selgitamine sõnadega on lootusetu. Sest Kalvik on stiihiline tundleja, kes markeerib inimese palgeid oma piltidel vaid nii palju, kui on vaja teemade ärgitamiseks.
Maalid “Isa väljaajamine” ja “Isa helistab” on täis pingelisi alateadlikke võnkeid, mingid ümarapõselised kriipsujukud jooksevad peadpidi kokku, sulavad raginal üksteiseks ja põrkuvad üksteisest eemale.
On imetlusväärne, kuidas kunstnik läheb värvivalikus kaasa heitlike pildimeeleoludega, kuidas ta suudab häälestada koloriiti, nagu süda lustib ja hing parajasti ihkab. Teda võiks nimetada meeleolumaalijaks, kui see sõna ei oleks liiga kergekaaluline. Liina Kalviku meeleolud on tihti sügavad ja räsivad ning see ajendab võtma tema maale täie tõsidusega.
