Liina Viira tegi naiivsusest kaubamärgi
— Sa oled erakordselt põneva taustaga – sündinud Stockholmis eestlaste peres, kuid kolisid kuue aasta eest hoopis Eestisse. Niipidi kulgevaid elulugusid ei ole just palju…
— Mu vanavanemad on põgenikud Eestist ja vanemad sündisid juba Rootsis. Nemad olid harjunud suhtlema rootsi keeles, kuid otsustasid hakata kodus taas eesti keeles rääkima, kui perre sündis esimene poeg Margus. Meie – kolm last käisime Stockholmi eesti koolis.
— Kuid oma perest oled sina ainuke, kes elab Eestis?
— Jah, üks vend elab Dubais ja teine Stockholmis. Seal elavad ka minu vanemad. Kuid ka mu vennad ei ole unustanud eesti keelt, aga see tundub mulle nüüd juba isegi veidi naljakas – tunnen nende kõnes ära iseend enne Eestisse kolimist.
— Kõigile teinud hirmsasti nalja, kui sa Eestisse tulles kasutasid vandumiseks Pätsu-aegset sõnavara. Kuidas sul praegu vandumine läheb?
— Mõnikord ikka tuleb „oh sa issanda auvägi” keelele, aga olen õppinud ka uusi sõnu. Kuid see on veelgi ohtlikum, sest tihti ei taju ma sõnade tegelikku kangust. See pole nii vaid vandumisega, nüansse teadmata võin kohati mõjuda liiga järsuna. Eks seda siis tõlgendatakse otsekohesusena. Keelega valime endale rolli – vastavalt sellele, kas oleme äripartnerite, vanemate või sõprade keskel. Eesti keeles on mul ikka vaid üks roll.
— Su pereliikmed käivad nüüd pigem sinul Eestis külas või vastupidi?
— Meile tagastati Pärnus üks kolakas maja, kus on meil igaühel oma korter. Sellest majast on saanud omamoodi perekonna ühtehoidja, mis toob kokku maailma eri nurkades elava perekonna. Oleme seda maja põhjalikult renoveerinud, tuleval talvel tahaks seal pidada koos esimesed jõulud Eestis.
Isa on mul pensionär ja saab seetõttu mul siin palju rohkem külas käia kui ema. Mul endal on juhtunud nõnda, et on olnud aastaid, kui pole saanud kordagi Rootsis käia…
— Kuidas sa end Eestis tunned? Oled ilmselgelt avatuma olekuga ja räägid rootsipärase aktsendiga – tuleb see sulle kasuks või pigem kahjuks?
— Ma tajun küll, et olen teistsugune. Eriti just esmasel kokkupuutel. Minu jaoks on oluline olla viisakas, alati kätt suruda, tutvustada end nimepidi – see ei tundu mulle pealiskaudne mõttetus, nagu siin tihti arvatakse.
Kuid ju mul on olnud tänu oma avatusele kergem siin sisse elada.
— Mulle meenub võrdlus New Yorgiga, kus miljonid väga erinevad inimesed suudavad suurepäraselt koos elada väga väiksel territooriumil – viisakus ja sallivus on nagu õli inimsuhete hammasrataste vahel.
— Eks Eestis võib mõnikord peksa saada, kui oled liiga avatud ja julge. Kuid see ei ole minu jaoks mingi probleem. Ma ei räägi siin võltsnaeratusest, ausus on oluline. Võin seejuures olla isegi ootamatult otsekohene.
— Eestisse tulnud, elasidki algul Pärnus. Kui oluline on sinu jaoks seal tekkinud sõprade ring?
— Need inimesed on näinud minu arengut Eestis läbi kuue aasta. Kuid praegu olen ma üha enam Tallinnas, just poe pärast.
Minu unistuste stsenaarium oleks elada nädal aega Tallinnas ja nädal Pärnus. Sest tunnen, et mingid asjad lähevad paremini tööle, kui olen Pärnus. Seal tuleb kõik loomulikumalt, ma saan jube palju asju tehtud, ilma et saaks üldse arugi, et teen. Tallinnas pean end rohkem sundima. Kuid eks Tallinna asjad ole ka teist laadi – pigem ärilise loomuga.
— Mis Tallinnas ja Pärnus siis nii erinevat on?
— Ma ei tahaks elada kogu aeg Tallinnas, kuid ka mitte Pärnus. Natuke veider on see, et Tallinn on palju suurem ja siin juhtub enam – ja ometi ma jõuan siin nagu vähem nautida neid toredaid asju. Tallinnas peab mul olema sihtpunkt silme ees, kui liikuma hakkan.
— Kui näed praegu uudistes Rootsis toimuvat – kas miski värahtab ka sees?
— See on endiselt oluline osa minust, ma ei saa seda kunagi maha jätta. Paratamatult ja loomulikult. Mul on elus kõik nii juhtunud, et ega ma oskakski kuidagi teisiti olla.
— On huvitav, kuidas elu jooksul võib muutuda kodu mõiste.
— Kui Rootsi ajakirjad on mind intervjueerinud, tausta teadmata, on nad olnud täiesti šokis, et ma räägin nii ilusat rootsi keelt.
— Kuidas tähistasid vabariigi sünnipäeva?
— Olime vanaema sünnikodus Tihemetsas ja tegime seda, mida kõik eestlased sünnipäevadel teevad: napsutavad ja söövad korralikult.
Rootsis ei ole riigi sünnipäev pooltki nii pidulik, tunnistan, et me ei pidanud seda seal kunagi.
— Tihemetsas Tiinat nägid?
— Kohal oli hoopis Tihemetsa Liina.
Seal on meil sõpradega üldse palju toredaid pidusid peetud ja mul on nii äge olnud vaadata, kuidas see maja neil puhkudel nagu elama hakkab. Nüüdki saabusin Tihemetsa viimasena, pärast sõpru. Nägin juba kaugelt, kuidas maja säras tuledes keset lumehangesid, korstnast tuli suitsu ja sõbrad soojas majas toitu vaaritamas – see oli nii ilus hetk!
— Oled saanud hakkama eesti disaineri kohta üsna haruldase tembuga – loonud vaikselt oma poe, mis töötab juba pärast kahte kuud väga kenasti. On see su unistuste täitumine?
— Absoluutselt. Ma tõesti muretsesin enne avamist. Meie firma ja poe nimi on Naiiv. Minu jaoks on naiivsus väga oluline omadus, mis on viinud mind väga kaugele. Olen õppinud usaldama oma väga emotsionaalseid otsuseid. Teen tihti mingi käigu ära sisetunde ajel ja kiiresti. Kõhklused tulevad alles pärast: kas nii ikka saab? mida teised mõtlevad?
Nimi Naiiv tuletab mulle meelde otsuseid, mis ma olen teinud just nõnda, loomulikult. Enamasti on need olnud õnnestunud otsused. Ma näen ka seda poodi kui oma naiivsuse üht toredat tulemust.
— Kui pikk oli teekond oma poeni?
— Ma olen ammu aru saanud, et mul on vaja oma ruumi, kus on esitatud vaid minu looming. See oleks koht, kus saan kohtuda klientidega ja mille saan kujundada just oma näo järgi. Oluline, et inimesed saaks osa minu maailmast, mitte üksnes riietest. Ma ei taha olla üks 30 disainerist kuskil kaubamaja nurgas.
Ja see, et ma saan siin, oma poes vahetut tagasisidet – see on nii äge! Iga mu asi ja iga mu liigutus on jälgitav klientide käitumises.
Poepidamisega on mul õnneks kogemus olemas, sest olen töötanud nii sisekujunduse- ja mööblipoes kui ka H&M-is, kus mul oli kohe päris mitu rolli.
— Kuhu oma disainiga edasi liigud?
— Mul on plaanis laieneda, praegu on piiriks tootmise maht. Olen ammu lubanud hakata disainima ka meestele, nüüd luban, et peagi saavad ka nemad oma kudumid.
— Siin poes istudes tegin just avastuse: vaadates läbi eesti rahvusrüüs akna, näen tee vastasküljel hoopis Rootsi lippu ja saatkonda. See on ju ootamatult kujundlikult sinu lugu. See ei saa olla juhus?
— Kohana olen ma seda ilusa suure aknaga Pika tänava ruumi ammu märganud. Eks ma olen tõesti alati teadnud, kus asub Rootsi saatkond. Kogu see Pikk tänav on kuidagi õige tundega – siin käib ka eestlasi, mitte vaid turiste. Siin on galeriid ja Hell Hunt.
Nelja aasta eest oli selle koha peal üks üsna kahtlane käsitööpood. Kui see lõpetas ja maja hakati restaureerima, siis uurisin, mis siia tuleb. Aga juba oli kindel üürnik sees. Ringi vaadates ei leidnud ma samaväärselt häid ruume, aga vales kohas ma ei tahtnud ka teha. Olin juba üsna löödud, sest kõik mu plaanid olid ruumi leidmise taga vangis. Kuni lõpuks kukkus see ruum mulle ükspäev sülle.
— Milline on su disainiesteetika?
— Nüüd tuleb taas mängu naiivsus, sest usun, et disain ei tohi olla liiga läbi mõeldud. Sel peab olema värskust ja esimese otsuse jõudu.
Väga oluline on lugu, taust, sõnum, mõte.
Rääkides värvidest, mida kõrvaltvaatajad tihti peavad liiga eredaks – üllatuslikult ei pelga inimesed värve!
— Kus on kootud kõik need villased kampsunid, sokid ja karupüksid?
— Kõik kootakse Rakveres. Kuid tootmise käivitamine on võtnud tõesti tohutult aega ja energiat. Kuue aasta eest alustasin kollektsiooniga Supernoovale, mis sündis põlve otsas. Edasi tulid mitmed projektid, näiteks kostüümid Nargen Operale. Esimene teadlikult tiražeeritud kollektsioon valmis mul 2009. aasta laulupeoks.
Täna ei koo ma ise enam üldse, sest tunnistan, et olen leidnud meistrid, kes teevad seda minust palju paremini. Ka eratellimusi ma enam ei tee, see võtaks liialt energiat.
Lõngad on meil Eestist, Lätist ja Inglismaalt.
— Kes on sinu kliendid? Kohalikud või turistid?
— Ma ütleks ausalt, et 50/50. On aegu, kui on vaid eestlased, siis on Vene turistid, siis …
Ühe asja üle olen väga rõõmus: me klientuur on väga haritud, tihti huvitab neid välisest disainist enam rõiva lugu, kust on pärit materjalid ja kus need on kootud. Ma tõesti ei osanud arvata, et sisuline külg võiks inimesi nõnda palju huvitada.
— Mis on su disainihitid?
— Alguses müüsime väga hästi karupükse.
— Sa tulid ja täitsid tegelikult täiesti tühja nišši – tänapäevane kudumidisain peaaegu puudus ja rahvuslikkus oli olemas vaid käsitööna.
— Ma arvan, et on üha enam inimesi, kes tahavad asju, millel on rääkida lugu. Turistide jaoks võib see lugu olla kohalikust eksootikast. Ma olen õnnelik, kui matrjoškadele ja merevaigule eelistatakse põnevat disaini.
Olen aru saanud, et hea disain teeb endale ise PR-i. Meie tegemisi kajastavad tihti välismaised kanalid ja me ei ole pidanud kedagi selleks paluma.
— Sa oled tõesti selline värviline oaas siin vanalinnas, sünteesides minimalistlikku ja isegi industriaalset keskkonda folkkunstiga – kõik kokku on väga moodne, üldse mitte vanaemalik, nagu me eelarvame.
— Eks seepärast julgevadki meie poodi tulla ka teismelised, kes tahavad värvilisi karupükse. Kuid ma tahan, et see keskkond oleks kõigile kutsuv – minu jaoks on riided kandmiseks, ma lähtun disainis eelkõige praktilisusest.
Poe sisekujundusega aitasid mind Keha3 disainerid. Tahtsin oma loomingut eksponeerida nii cool’ilt, et see poleks ainult nunnu. Enamik detaile on siia poodi sattunud hästi loomulikku rada pidi. See kapp, mille nühkisin lihtsalt värvist puhtaks, on pärit Pärnu mudaravilast, selle punase traadist riiuli leidsin Kilingi-Nõmme raualaost. Nõnda ta seisis ja roostetas seal neli aastat, enne kui talle oma poes väärika koha leidsin.
— Praegu käivad metropolides moenädalad. Jälgid sa neid?
— Ma olen moest kindlasti rohkem teadlik, kui tunnistada tahan. Mu elukaaslane tuli eile Stockholmist, palusin tal kaasa osta mõnusaid moe- ja kunstiajakirju, mida Eestist ei saa. Loen mõnikord blogisid – seal liigub jube huvitavaid mõtteid.
— Kuidas suhtud moesüsteemi: kõhnad modellid, catwalk, über-ilusad pildiseeriad?
— Mulle tundub, et ma olen oma tee pigem ise leiutanud, süsteemile allumine ei ole mulle omane. Teeme siin asju just nii, nagu tundub emotsionaalselt õige. Kuid ma ei arva seejuures, et minu valikud oleks kuidagi paremad – selline mõtlemine tõmbaks su kohe enda kaevatud auku.
— Kuidas suhtud tunnustusse – eile õhtul üle antud Väikese Nõela auhinda?
— Tunnen, et minu looming ei olekski väga mahtunud näiteks Supernoova kriteeriumite alla, ma ei loo oma moodi vaid ühe uhke sündmuse jaoks. See on ikkagi järjepidev disainiprojekt. Selles mõttes ei oleks ma osanud mõelda endale välja ühtegi paremat auhinda! Ma olen sellest väga meelitatud.
— Panen tähele, et su poe sisekujunduses mängib olulist rolli mitukümmend vana reisikohvrit. Kust need pärit on? Millest need räägivad?
— Ma olen neid kogunud juba lapsepõlvest saadik. Üks kohver on minu vanaema oma ja pärit lausa sõjaeelsest Pärnust. Aga neil on siin poes ka praktiline väärtus – me hoiamegi oma kaupa neis kohvrites.
— Sul oli hiljuti huvitav näitus Berliinis. Räägi sellest!
— Berliini Heimatmuseumis, mis asub väikekodanlikus Charlottenburgi linnaosas, näidati minu rõivaloomingut koos ERM-i kogudest pärit kinnastega. See oli ka minu jaoks väga inspireeriv ja avastuslik kooslus! Kuigi näitus ei olnud väga suur, sai see korraliku pressikajastuse ning osutus nõnda edukaks ka publiku seas, et lahtiolekuaega pikendati tunduvalt.
Ma usun, et edu põhjuseks oli just see, et muuseum oli publikut alahinnanud, pakkudes neile väga vanamoodsaid visioone. Kui publik nägi midagi julgemat, oldi vägagi huvitatud. (Kuigi muuseum püüdis mind veidi suunata, koristades ära paljastavamad fotod ja rõivad.)
— Oled sa poetegemise kõrvalt saanud jälgida ka kultuuri enda ümber?
— Käisime Epliku ja Randalu kontserdil nukuteatris. Ja sorry, mina ei olnud veel aru saanud, kui andekas laulja Eplik on, selle kontserdi loomulikkus tuli mulle hea ehmatusena. Tol hetkel tundus, et ma mõistsin läbi tema loomingu ka veidi seda, milline ta on inimesena. Hea loomingu puhul tajun, nagu saaks ma sealt tüki nagu endale laenata, saan killu teisest maailmast ja seeläbi ka ise rikkamaks.
Toreda kokkusattumusena esines Eplik nüüd ka Kuldnõela galal.
— Sul on poeaknal rahvuskudumisse rüütatud jalgratas. Oled pigem jalgratta- kui autoinimene?
— Ilma autota ei saaks ma oma tööga hakkama, pean ju sõitma kogu aeg oma tootjate ja varustajate vahet. Kuid ma õudselt armastan vanu jalgrattaid ja ootan juba, millal sadulasse saan.
See siin on mul Pärnus ühe tüübi käest ostetud vana Vene ratas.
Et rattal peab alati ka väärikas nimi olema, siis see siin on Artur. Mu venna nimekaim.
Enne aknale jõudmist sõitsin sellega suvel päris palju. Ta on mul juba elu näinud küll – maganud põllul ja vihmas.
Kes ta on?
Liina Viira
moekunstnik
Sündinud Stockholmis 1980
•• Lõpetanud Stockholmi Tillskrarakademi moedisaini eriala.
•• On näidanud oma loomingut muu hulgas Supernooval (2006), Tallinna moenädalal (2009), rahvakunsti ja käsitööliidu 80. aastapäeva galal (2009). Lisaks teinud moeloojana koostööprojekte Nargen Opera ja tantsurühmaga Tuurit-Tuurit. Esitlenud oma loomingut Saksamaal, Rootsis ja Leedus.
•• Avas detsembris 2010 poe Naiiv Tallinnas Pikk tänav 33.
•• www.naiiv.eu, www.lviira.com
