“Teeme sellise tuletseremoonia, mille käigus saab välja elada kõik halva, mis elu takistab,” ütleb Ingvar. “Kes ikka tahab kanda enda sees halba. See on spetsiaalne tseremoonia enda eest, teiste eest, oma maade eest, kogu universumi eest. Meetod, mis on aastatuhandete jooksul välja töötatud.”

Riitusetulle ohverdatakse kuivatatud puuvilju, kookoseid, pähkleid (aga mitte maapähkleid) ja teisi puhtaid asju.

Mis on Lilleoru?

Esmapilgul hinduistlik pühamu, milles kasutatakse budismi, zeni, maausu, šamanistlikke ja muid riitusi. Lisaks sellele ja tuletseremooniate läbiviimiseks mõeldud templile ehk dhunile võib sealt leida indiaani higistamistelke ja püstkoja. Pooleli on Elu Lille püstitamine.

“Hinduismi osa on siin kõige tuntavam. Sääraseid ashrameid ehk pühapaiku hakkas Babadži-nimeline pühak 1970-ndatel looma Indiasse Himaalaja eel-mäestikku just eurooplaste ja valgenahaliste tarvis. Tema keskusi on mitmel pool Euroopas – kokku 40. Juba kolm aastat kuulub nende hulka ka Lilleoru.

Tõde, Lihtsus ja Armastus

“Me kuulume ashramite ketti, kristlikus kontekstis oleks see nagu kirik või hädas olijate varjupaik,” räägib Ingvar. Babadži on öelnud, et ta aitab inimestel tagasi pöörduda kolme universaalse põhialuse – Tõe, Lihtsuse ja Armastuse juurde.

“See, mida siin tehakse, aitab saada paremaks ja kajastub inimestes ja nende tegemistes. Kasutame selleks erinevaid vahendeid, teadmisi, tööd ja praktikat,” selgitab vaimne juht. Tema sõnul on koha atmosfäär selline, et suurem osa inimesi, kes seda märkavad, peavad paika pühaks ja selliseid kohti olevat suhteliselt vähe.

Pühendunud püsielanikud

Arhitekt Ain Padriku projekti järgi valminud majas Lilleorus elab kümme püsielanikku. Toad on küll igaühel eraldi, kuid köök ja abiruumid ühised. Päeviti tehakse oma igapäevast kutsetööd, ülejäänud ajal elatakse Lilleorus vaimset elu ning töötatakse sealses aias ning põldudel.

Lilleorus on vaba igakuise annetuse ehk kümnise süsteem, millega toetatakse keskust kümnendikuga oma sissetulekust. Kursuslase jaoks on tasuline seal elamine, saunatamine. Keskust toetatakse oma võimaluste piires.

Karmatöö

Igapäevaelu ja tööd Lilleorus läbib karma jooga ehk tegude jooga põhimõte: tegutsemine ühishuvisid silmas pidades ja endast parimat andes. “Tavaliselt tehakse tööd oma isiklikku kasu või sissetulekut silmas pidades, siin tehakse tööd kogukonna huvidest lähtuvalt,” ütleb Ingvar. Lilleorus kasvatatakse mahepõllunduslikult ravimtaimi, peetakse mesilasi, ka kõik teenindavad tööd ja toit tehakse ühistegevuse korras. Köögis ja saunas on enamikule purkidele kirjutatud sildid nimega, mis seal sees on. Et igaüks oskaks seda ise kasutada.

“Tööd on võimalik teha teistmoodi,” leiab Ingvar. “Selle tähendus on teine kui tavaliselt. Sa ei tee seda enda jaoks, vaid kõigi jaoks. Töötegemine toob vabanemise negatiivsetest tunnetest, nagu rahulolematus, viha, raev, väsimus, laiskus.”

Kus Lilleoru asub?

Aruvalla külas Rae vallas. Vaida on lähim suur asula. Viimati käis seal vaimseid praktikaid läbi viimas Noorte Kommertskoda. Ingvari sõnul on Lilleoru avatud paik, kus käib erinevaid gruppe. Ainult seal toimimise reeglid tuleb omaks võtta.

“Kogu aeg on palju rahvast, mõnes mõttes läheb juba nädalalõppudel kitsaks, kui rahvas ei mahu laua ääres sööma ja ka põrandal pole ruumi. Eriti jahedal ajal on ruumipuudus juba käes,” räägib vaimne juht. Tavaliselt tullakse Lilleorusse oma mati ja magamiskotiga ning magatakse ühises ruumis põrandal.

Ei lihale, alkoholile ja droogidele.

Lilleorus ei sööda liha, ei tarvitata alkoholi ega drooge. Suitsetada on lubatud ainult ühes kindlas paigas. Taunitav on ka üksteise kritiseerimine. Reeglid saavad paika tänu vanematele olijatele, uued võtavad need sujuvalt omaks. “See pole lõbusa ajaveetmise koht,” kinnitab Ingvar.

Lastesse suhtutakse austavalt. Seinal olevas reeglistikus on kirjas, et laste peal ei elata välja omaenda ebaõnnestunud lapsepõlve, ning tuletatakse meelde, et tulevikus võid sa ise nendest lastest sõltuda.

“Lapsepõlv elab edasi igas täiskasvanud inimeses ja määrab tema käitumist. Püüame säästa praegusi lapsi ja nende tulevikku vanemate äkilistest tundepuhangutest, mida peetakse millegipärast täiesti normaalseks.”

Lilleoru loomine

Lilleorulapsed said kokku 1992. aastal, mil Ingvar Villido hakkas Tallinnas korraldama radža ja buddhi jooga treeninguid. “Ühel hetkel ei osanud midagi edasi anda, mul polnud küsimustele vastuseid, lõpetasin need kursused ja tulin siia,” ütleb Ingvar. Kes tahtis, võis talle järgneda. Nii hakkaski inimesi seal käima.

Nüüd on Ingvari pereelamuks plaanitud maad ja ehitised ühise kogukonna kasutada. “Inimesed tegid siin tööd, paari aastaga rajasime hooned, tõime elektri, kujuneski välja traditsioon siin käia,” meenutab mees. “Rajatisi tuli rohkem ja toimus üks üritus, mis kiirendas kogu protsessi. Kõik 15 hektarit maad ja hooned kuuluvad praegu MTÜ-le, kinkisin oma osa mittetulundusühingule, ma ei saa olla ainuomanik, kui siin ühiselt toimitakse.”

Kuidas suhtuda tunnetesse?

Teised inimesed ja ümbritsev maailm pole meie tunnetes süüdi. Tunded on meil juba olemas ja me reageerime neile tugevalt. Sealt tuleb enesemuutmise kaudu edasi minna. Kui su sees pole viha, siis on loogiline, et miski ei saa sind ka vihale ajada.

Tunded ja emotsioonid pimestavad sageli inimest ega lase tal eluga hakkama saada. Peab õppima oma tundeid korraldama ja juhtima, et sõgeda elu asemel saaks elada inimväärset elu.

Iga inimese elu on täis tegevusi, mis on tema jaoks olulised. Seni, kuni need on tema jaoks olulised, tegeleb ta nendega. Mõne inimese elu on nii pilgeni täis, et seal ei jagu vaba energiat millegi jaoks.

Inimesed tulevad, käivad Lilleorust läbi. Mõnda ellu ei mahu siit midagi, mõnda mahub.

Osalt on need, kes tulevad, hädas - kas pereelu, haiguse või mõne muu elu loodud raske olukorra tõttu. Kas või siis, kui peaks suuremaid tulemusi saavutama, aga isiklik ressurss on otsas ja inimene on pidevas stressis. Kui teede ja rohtude võtmine ei aita. Siis on vaja oma elu ja tegevus ümber mõtestada.