Linn Ullmann: kirjanik olemises pole midagi romantilist
Reaktiivne, terav, võitlev, olgu teemaks eutanaasia või kannatavad lapsed. Ja jumala pärast – ärge küsige talt isikliku elu kohta. Rääkige parem raamatutest, kui soovite pahameeletormi vältida. Lapsepõlvest peale kaks maad: Norra ja USA, kaks keelt. Kaheksa poolõde-venda, 13 eri kooli. Ema ja õpetaja soovitusel katkestatud teatriõpingud. Näitlejat Linn Ullmannist ei saanud, lapsepõlves tehtud filmirollidele vaatamata. Temast sai kirjanik ja ajakirjanik, ja kui öeldakse, et kuulsatest vanematest veel hullem variant on geniaalsed vanemad, siis Linn Ullmann on suutnud oma vanemate varjust üle hüpata.
Mida olete oma erilistelt vanematelt kaasa saanud? Oli teil normaalne lapsepõlv?
## Küsin vastu: mida pidada normaalseks lapsepõlveks? Mis on ebanormaalne lapsepõlv? Kas teie lapsepõlv oli normaalne või ebanormaalne? Minu privileeg oli kasvada üles kahe väga loomingulise inimese kõrval. Lugude jutustamine, enese väljendamine kunstitööde kaudu sai elustiiliks. Minu vanaema Janna Ullmann tähendas mulle samuti väga palju. Ta töötas raamatupoes ja õpetas mind lugema, rääkima, austama intelligentsust ja end raamatute maailmale avama – isegi kui mõni neist tundus esialgu keeruline.
Miks ei saanud teist näitlejannat, nagu on teie ema? Sai teil filmist küllalt?
Mis ametit teie ema peab? On samuti ajakirjanik? Ma ei saa küsimusest aru. Kas te arvate, et kõik lapsed peavad tegema samu asju, mida nende vanemad, ja kui ei tee, siis on see imelik? Loomulikult pole mul filmist küllalt. Ma armastan filmi väga.
Kas te tunnete Käbi Lareteid, teie isa eksabikaasat?
Jah. Ta on hea sõber ja suhtun temasse austusega. Ta on sügavalt delikaatne, andekas, intelligentne, tark ning kaunis kunstnik ja naine.
Millal ja miks te kirjutama hakkasite?
Minu esimesed katsetused olid koolitööd. Tegin New Yorgi ülikoolis inglise kirjanduse PhD-d.
Kahekümnendates eluaastates kolisin tagasi Norrasse ja minust sai kirjanduskriitik ja kultuuriajakirjanik. Esimese raamatu avaldasin üheksa aastat tagasi, just enne seda, kui sain 30 – teisisõnu, olen kirjutanud hulga muid tekste, enne kui hakkasin ilukirjandusega tegelema.
Olete te endiselt päevalehe Dagbladet ajakirjanik? Lugesin üht artiklit, kus teid nimetati eliit-kirjanduskriitikuks. Kuidas seda mõista?
Nüüd olen ma Aftenposteni, Norra suurima ajalehe ajakirjanik. Töötan kommentaaritoimetuses ning kirjutan kultuuri- ja poliitikateemalisi veerge. Ma ei tea, mida tähendab eliit-kirjanduskriitik. Ma ei ole seda tsitaati näinud.
Mis on kirjutamine teie jaoks – loomisnauding, vajadus, vaev? Töö?
Kirjutamine on eluviis. Ma arvan, et see on nauding, kui tekst lendab ja tunned, et see, mida sa tahtsid väljendada, tuleb välja, võib-olla isegi üllatab. Kuid kirjutamine on ka – mitte vaev, sest see tundub liiga ülespuhutud – ütleksin pigem raske, tõsine, aususe ja sügava mõtiskluse akt. Kirjutamisel on palju tegemist distsipliiniga, isegi rohkem kui inspiratsiooniga. Samal ajal on kirjutamine mänguline. Ja loomulikult on see “töö”. Minus on väga vähe romantilisi, lillelisi mõtteid sellest, mis tähendab olla kirjanik ja kunstnik.
Teie tekstid on väga jõulised ja otsekohesed. Mis teie kujutlusvõimet toidab?
See võib olla mis iganes. Vana naise nägu, muusikapala, erilise hommiku valgus, mõni romaan või kellegi poolt loetud luuletus, ajaleheartikkel, poliitiline debatt. Ma arvan, et romaani hääl on tähtis või isegi veel tähtsam kui lugu ise. See hääl ütleb meile, kes lugu räägib. Kes on jutustaja. Ja ma arvan, et “kes” on huvitavam kui “mida”. Mõnikord läheb see hääl tõlkimise käigus kahjuks kaduma, nii et autor on alati dilemma ees, kas lasta oma teost tõlkida või mitte.
Eha Vain, Põhjamaade Ministrite Nõukogu kultuurinõunik: “Linn Ullmanni kirjandusse tulek tähendas norra kirjanduse uue laine algust.”
Linn Ullmannist räägiti norra ja rootsi kirjandusringkondades juba enne esikromaani ”Enne kui sa uinud” (1998). Huvi tema vastu ei põhjustanud üksnes asjaolu, et ta on kuulsate vanemate laps, pigem jälgiti tema kui noore ambitsioonika kultuuriajakirjaniku ja kirjanduskriitiku karjääri kujunemist.
Debüüt romaanikirjanikuna kujunes ootuspäraselt edukaks. Väidetavalt müüdi teost tõlgituna Rootsis 150 000 eksemplari. Raamat leidis kõikjal lugejates ülihead vastukaja, kriitikud tunnistasid üksmeelselt, et tegemist ongi juba väljakujunenud kirjanikuga, kes valdab suurepäraselt kirjandusteose komponeerimiskunsti.
“Enne kui sa uinud” on noore naise Karin Blomi lugu ja tema kummalise perekonna lugu, see on nelja põlvkonna lugu koos saladuste halastamatu paljastamisega abielu- ja pereringis.
Menukaks kujunes ka Linn Ullmanni teine romaan “Hüvastijätt Stellaga” (2001), milles autor püüab mõista inimloomuse vastuolulisust ja tegutsemismotiivide tähenduslikkust.
Romaanis “Halastus” (2002) julgeb Linn Ullmann kirjutada inimese surmaga silmitsi seismisest, iseenda ja eluga hakkama saamisest ning halastussurma võimalikkusest. Delikaatselt ja sooja empaatiaga kirjutatud, liigutav, kuid mitte sentimentaalne lugu. Ja see läheb lugejale korda, loob vahetu juuresoleku ja (pealt)nägemise tunde. Pakub mõtteainet veel kaua pärast seda, kui raamat on käest pandud.
Linn Ullmann on terane eluvaatleja, inimsuhete ja sündmuste jälgija, fikseerija. Tema kirjutamises on elegantset haaret, detailirohkeid, julgeid ja koloriitseid kirjeldusi, reaalse ja metafüüsilise maailma põimumist. Linn Ullmanni teostes on romantikat, armastust ja armukadedust, neis on truudust ja truudusetust, on hoolivust, julmust ja halastust. Ta kirjutab sageli lastest, kes sirguvad suureks liiga kiiresti, ning täiskasvanutest, kes täiskasvanuks ei saagi.
