Linnahall ei ole süüdi oma näruses olevikus ega tumedas tulevikus
Kui kunagi peaks mõnes Eesti ajalehes ilmuma uudis, et linnahalli hakatakse lammutama, siis kas keegi tõuseks barrikaadidele, nagu juhtus Sakala keskuse puhul? Võib-olla polegi niisugust asja nagu spontaanne mäss. Liikumistel on oma sisemine tekkemehhanism ja -loogika, kus on oma roll tugevatel ja nõrkadel suhetel või inimestevahelistel sidemetel. Aktsioon peab olema ka ideelises mõttes suhteliselt suurele inimhulgale piisavalt ligipääsetav, seega üsna anonüümne (siiski on, vähemalt alguses, teatud tuumik, olgu see siis inimgrupp või ideestik ehk meem).
Linnahall on hästi ligipääsetav suhteliselt suurele hulgale inimestele ja ideoloogilises mõttes paremini hoomatav kui nn Karla katedraal 2007. aastal. Meie kujutlus sellest, mis on linnahall, on reaalsusest siiski väga erinev. Tänaste noorte jaoks on linnahall ajas seisma jäänud ufo.
Kuidas ta siia tekkis ja mis temast saab? Seda uuris tänavu mais-juunis linnahalli projekteerinud arhitektide abiga ellu kutsutud töötuba. Osalejateks olid peale arhitektuuri- ja disainiüliõpilaste lavastuskunstnik, filmitudeng, maastikuarhitektid, urbanistid ning muidu aktiivsed noored mõtlejad ja loojad.
Kes iganes on kunagi Tallinna rannaala kaarti uurinud, teab, et linnahalli asendiplaanil jäävad silma spetsiifilised ristumised ja teljed: linn–meri, tee reisisadamasse ja lõikumine kultuurikilomeetriga. Kuigi me ei tea päris täpselt, mis juhtub linnahallist kummalgi pool olevate kinnisvaraarendustega, võiks seal nii ehk naa säilida ligipääs merele. Selles kontekstis sooviks pealekasvav põlvkond näha linnahalli peal, sees ja nõlvadel praegusest rohkem tegevusi.
„Needsamad inimesed, kes käivad täna F-hoones, läheks sagedamini linnahalli katusele, kui sealt leiaks näiteks pop-up-kohvikuid,” ütles disainer Kairi Kuuskor. „Linna(halli)l kui maastikul on identiteet, mis leiab kasutuse vastavalt tõlgendusele või sisustusele,” sõnastasid mais-juunis 2012 toimunud linnahalli visioonitöötoas osalenud Artur Staškevitš, Gloria Niin ja Jaan Penjam. „Linna(halli) „tänavatel” ning (ruumilistel) väljakutel võivad toimuda filmivõtted, kasvada rannaniidud ja džunglid, sündida uued sotsiaalsed võrgustikud, peituda romantilised, nostalgilised, dramaatilised, ekstaatilised või mistahes teised ruumikogemused. Funktsionaalsete ruumide kobarad moodustavad eri tüpoloogiaid: helistuudioid, koosolekuruume, kohvikuid, lasteaedu, koole, riigiasutusi...”
Katus atraktiivseks
Eriti produktiivsed olid tulevikustsenaariumide sõnastamisel Keiti Kljavin ja Brett Astrid Võmma: „Mis siis, kui linnahalli kavandataks kõrgklassi vanadekodu, mille esimene sihtgrupp on eakad Läänemere piirkonnast, kuid sihid globaalsed?” esitavad nad intrigeeriva idee. „Kontserdisaalis vaatavad vanurid keskpäeval lemmiksaateid, õhtuti toimub bingo, taasavatakse linnahalli legendaarne baar, mille sabas vanurid toitu ootavad. Kvaliteetse teenuse kõrval pakub eakate kodu tegevusi. Linnahallis avatakse eakate töökeskus, kus nad veedavad oma päevi jõukohaste ametitega, näiteks juhendavad tänava- ja lastekodulapsi. Vana linnahall annab eakatele võimaluse ühiskonna jätkusuutlikus arengus kaasa lüüa.”
Või siis selline idee: „Linnahall müüakse maha Ameerika Ühendriikide läänerannikul tegutsevate abiorganisatsioonide ketile. Abiorganisatsioonid muudavad linnahalli ametlikuks vahepunktiks Aafrikast ja Lõuna-Euroopast Põhjamaade poole rändavate immigrantide paigutamiseks. Linnahalli siseruumidesse seatakse üles laager, mis vahendab põgenikke globaalselt.”
Linnahalli ühe arhitekti Raine Karbi kommentaar Kljavini ja Võmma ideedele on napp: „Küttekulud.” Karp mõtleb natuke ja lisab: „Põgenikud ei lähe tagasi.”
Tasakaalus olek ehk nullseis tähendaks seda, et hoone peaks ise hakkama enese jaoks vajalikku elektrienergiat tootma. Kuidas viia tema kulud miinimumini? Näiteks võiks linnahalli „hüberneerida”, pakkusid oma ideeprojektis noored disainerid Kairi Kuuskor ja Katrin Koovit. Linnahalli päikesepark ehk päikeseenergiast toituv elektri- ja küttejaam saaks toita ka ümbruskonda. Vesilennukite angaaride rekonstrueerimisprojektis on aga kasutatud hoopis niinimetatud merepõhjaenergiat. Kahtlemata ei anna mõnd lahendust üks ühele kopeerida, kuid Tallinna rannaalal on suuri objekte, mille küte ja ventilatsioon on ilmselgelt kulukas – peale linnahalli ka näiteks Patarei vangla. Nad kõik paiknevad mere lähedal. Ja kuigi iga objekti puhul tuleb leida just sellele objektile spetsiifiliselt sobiv lahendus, tekib küsimus, kas on võimalik esile tuua mõnd merekütte lahenduste suunda, mis tundub Tallinnale üldises plaanis sobivat ja mida võiks mujalgi mereäärsel alal kaaluda.
Lennusadama kohta on insener Teet Tark varem ühe teise vestluse käigus öelnud, et meremuuseumi jaoks oli mereküttelahendus kõige otstarbekam. „Kuid seda ei saa küll öelda, et see ka mujal on igal juhul otstarbekas,” ütles Tark. „Igasse objekti on vaja suhtuda individuaalselt, sest ega ka arhitektuurselt saa sama maja mõnda teise kohta kopeerida – see ei pruugi teise kohta sobida. Arvan, et üldjuhul meie tingimustes mereküte ei sobi.”
Mis seal ikka, eks siis tuleb mõelda teistele alternatiivsetele energiatootmise lahendustele, sest „voolujaama” mõte tundub linnahalli kontekstis ahvatlev. „Sel eesmärgil võiks lausa uue töötoa korraldada, et leida linnahallile koostöös inseneridega otstarbekaid energeetikalahendusi,” arvab Kljavin.
„Linnahalli puhul on oluline tema jätkuv ja oluliselt parem sidumine kesklinnaga, kus ta pakub maastikmajana võimalusi rulaparkideks ja nõlvade sees saaksid olla kasvõi muuseumid,” pakub linnahalli teine arhitekt Riina Altmäe.
Seda enam, et linnahalli avalikus kasutuses, ühiskondliku hoonena püsimine tagab linlastele ja turistidelegi vaba pääsu kesklinnast mereni. Linnahall täidab sel juhul tulevikuski põhifunktsiooni, mis omal ajal innustas arhitekte hoonet kavandama ja selle valmis ehitamise eest seisma. „Juulis 2011 toimusid linnahalli katustel ka näiteks Geriljakino seansid,” meenutab Kljavin.
Kõik on nõus, et maastikukujundus- ja lillefestivalid, mida on seni peetud juba niigi vägagi hästi toimival Tornide väljakul, võiksid kolida linnahalli-maastikule.
Puudus aktivistidest
Praeguse olukorra võrdluseks võib tuua paralleeli sotsiaalmeediast, mis tekitab inimeste vahel nn lõtvu või nõrku sidemeid. See, et keegi on kellegi sõber Facebookis või „laigib” mõnd tegevust või loosungit, ei tähenda veel sugugi, et selle idee nimel oldaks valmis „tänavale minema”.
Ent kui nõrkade sidemete hulk ületab teatud kriitilise piiri, võib vallanduda kvaliteetsemate, nn tugevate sidemete tekke kaskaad. Meil siin Tallinnas aga puudub niisugune kriitiline mass, Eesti asustus- ja mõttehõredus peegeldub näiteks ka me igiomaselt hajariiklikus üldplaneeringus. „Ajutised lahendused ei peata lagunemist,” ütleb Raine Karp. „Kes tahab linnahalli rekonstrueerida, nii et tema insener-tehniline olukord oleks kaasaegne, peab kogu hoone sisuliselt „luukereks” lahti võtma ja siis talle taas kesta peale kasvatama.”
Rekonstrueerimisprojektis konverentsiturismile rõhu panek võiks olla juba jumekam pikaajaline perspektiiv, nagu Karp 2007. aastal linnavalitsuse tellitud eskiislahenduses ette nägi. Linnahalli kui (konverentsi)turismi sihtkoha käivitamine ja turustamine võiks teenusedisaineritele olla parajalt põnev väljakutse.
Kuid rekonstrueerimiseks vajalikke investeeringuid, otsustajate huvi ja muud vajalikku praegu pole. Kuidas huvi tekitada? „Osalusdemokraatia ja osalusplaneerimine koguvad tänases Eestis üha jõudu,” ütleb Kljavin.
Linnahall tundub korraga seda väärtuslikum, et tänapäeva neoliberaalses demokraatias selliseid hooneid enam ei ehitata. Mida rohkem inimesi leiab, et neil on linnahalli asja, seda tõenäolisem on piisavalt jõulise ja eri huvigruppidele tugineva avaliku surve teke. Kui kärajate puhul kutsutakse tavaliselt kokku koosolek (näiteks kõikvõimalikud ümarlauad ja nõukojad), siis edukamatel neist, mis kasvavad kohati ka suureks massimeeleavalduseks, on olnud jagatud juhtimismudel.
Kairi Kuuskor
disainer
Ellu jääb see, kes ei ole teistele koormaks. Linnahalli olukord on olnud juba mõnda aega avariiline. Iga päev, mis ta tühjalt ilma rendituluta seisab, tähendab kellelegi kaotatud raha. Küttearve on nagu tinapomm, mis hoone väärtust ja tulevikuperspektiive põhja veab. Kui linnahall muutuks väikeseks jõujaamaks, mis suudab saada enese (sees ja katusel toimuva) säilitamiseks vajaliku energia ümbritsevast keskkonnast (merest, tuulest ja päikesevalgusest, kõige tõenäolisemalt hoovuste energiast), saaks linnahall oodata, kuni tema jaoks tekib loomulik, mitte pseudovajadus.
Tuluteenimismudelid muutuksid, sest renditulude osatähtsus kaob tagaplaanile. Hoone haldaja saab rohkem võimu, kui kõik tehingud pole suunatud kommunaalaukude lappimiseks, ja tulevikus kujuneb rendileping hoovaks, millega hoone tulevikku suunata. Rentnikke valides saab lähtuda teatud uuest põhimõttest (sotsiaalsest, kultuurilisest) ja edasine on juba ahelreaktsioon. Jaamast saab elektrihindade tõustes kogu ümbruse toitja nii ülekantud kui ka otseses tähenduses: oma laengu saavad nii katusel viibivad inimesed, installatsioonid, aparaadid kui ka hooned, toimub nii inimeste, mere kui ka laetud osakeste vool.
Võib-olla toidab tulevikus Tallinna energianälga hoopis linnahalli vetikafarm?
