Linnateatri kõige lapsikum tükk ajab publiku hambad irevile

Kahjuks või õigemini õnneks ei paku antiautoritaarne huumor tänapäeval nii palju lusti kui Nõukogude võimu lõpus.

Komöödialavastus „Skangpoomijad” jaotab vaatajad kaheks: ühed, kes mäletavad Kaarel Kilveti 1988. aasta lavastust Noorsooteatris või on näinud selle telelindistust, ja teised, kes vanuse või muu põhjuse tõttu näevad tükki esimest korda. Tegijad esindavad nii üht kui ka teist äärmust. 25 aastat tagasi, kui näitleja Henrik Kalmet alles rääkimist harjutas, mängis praeguse tüki lavastaja Andrus Vaarik „Skangpoomijates” ise miilits Vilet.

Fass (Henrik Kalmet) ja Tvoo (Indrek Ojari) on kaks nonkonformistlikku kalkarit, kes hakkavad ümbritsevast maailmast ajudesse imbuva halluse protestiks uusi sõnu ja neile vastavaid tegevusi välja mõtlema. Teod ise on üsna kahjutud, aga enamasti keelatud, nii et mehi hakkab jälitama politsei. Ühtlasi leiavad nad ruttu ka mõttekaaslasi väärikasse keskikka mattunud härra Pärapoole (Margus Tabor) ja lapsiku patrullpolitseiniku Vile (Veiko Tubin) näol. Järgnev tegevus on läbinisti idiootlik ning tegelasi vaimselt ja füüsiliselt vabastav. Vabadust pakutakse naeru kaudu ka publikule.

Loe ka sellest, et kui võtta mõõtühikuks publiku naeru detsibellid, on lavastus õnnestunud.