"Inimesed, sallige üksteist!" õpetab Linnahalli lavale jõudnud geimuusikal "Linnupuur" ingli häälel seksuaalvähemusi mõistma. Eesti elus, kus vennaarmuta käib võitlus oma pirukatüki pärast ning möödaminnes lüüakse mättasse politseinikke ja taksojuhte, omandab see sõnum musta huumori varjundi.

Mõneti on see sama kentsakas ettevõtmine, kui oli mulluses Linnahalli muusikalis "Kuningas ja mina" Taimaa metsikule kuningale Euroopa kommete õpetamine.

Laibad ja kultuurid

Postimehe Kultuuri sõja kõrval tõusis sel nädalal tulipunkti ka geikultuur. Selle teemaga teeb lisaks "Linnupuurile" publikule silma ka Draamateatri uus komöödia "Igaühele oma". Sõnumilehes kurtsid jälle geid, et heterod on vallutanud nede ööklubi.

Võrreldes mullusega on lavastaja Ivo Eensalu võtnud ette veel hulljulgema tüki. Muusikalinäitleja peab võrdselt hästi laulma ja näitlema. Selles reas suurt peale Kilgase ja Karisma meil võtta pole. Kui ehk Peeter Oja, kes "Linnupuuri" teenri rollis näitab, et valdab jämeda joonega koomikat, mida muusikali suur lava eeldab.

Aga kuna "Linnupuuri" tegelased on transvestiidid, eeldab see näitlejatelt lisaks laulu- ja näitlemisoskusele veel androgüünisarmi, mis on aga rohkem trendikunsti ja modellide pärisosa. Et tegevus toimub Pariisi eliitööklubis, on vähe sellest, kui mehed lihtsalt kleidid selga tõmbavad. Kunst on siin ju sama, mis "M Butterflys", kus mehel õnnestub ideaalset naiselikkust paremini mängida kui naistel endil.

"Linnupuuri" muusikakeel on oma pikkade orkestriavamängudega puhas vanamoeline muusikal. Tervikuna püsib ka Linnahalli vaatemäng oma eesti vaoshoituses keskmise hea maitse piirides.

Tõnu Kilgas sobib eesti publiku jaoks iseendana hästi elupõlise revüüjuhi Georgesi rolli. Tõnu Oja on aga keerulisema ülesande ees.

Massistseenides võib transvestiitide (keda mängivad Otsa-kooli laulutudengid) kohmakuse mõelda sisuliseks. Superstaar Zaza kõrval on nemad ju statistid.

Tõnu Oja mõjub kõige paremini siis, kui ta Zaza paruka maha võtab ja Albini tundlikku-haavatud headust mängib. Siis on ta otsekui tähepoiss multifilmist. Staari mängides ja nalja tehes on Oja esialgu veel krambis.

Moesisu vanas vormis

Superleid on Lembit Ulfsak ja eriti Margarita Voites parlamendiliikmest tulise geivastase ja tema kaasana. Kui Voites ühtäkki kukub oma ooperihäälega laulma ja tantsima "tarantellat" taldrikuga, mille peal paljaste kreeka poiste pilt, siis on see üks naljakamaid kohti. Surmtõsiste ooperite primadonna comeback selles camp-pilgaris lisab iseenesest vaimuka nihestatuse.

Villu Kanguri ja Tõnu Oja ekstraklassi tõlkest kõnelevad eriti laulutekstid.Vanad head mõtted panevad end uudse kargusega kuulama.

Valguses ja grimmis oli joont, kostüümide ja tantsunumbrite kirjususe üle võib vaielda. Stiilipuhtamaid hetki oli peategelaspaari lembeduett, mida saadab taustal armunud paaride modernihõnguline tants. Horisondil hiigelsild, mis haakus uhkelt muusikali sümboldiiva Sarah Brightmani kevadise Linnahallis käiguga.

Muusikal

Jerry Herman & Harvey Fierstein

LINNUPUUR (La Cage aux folles)

Lavastaja: Ivo Eensalu

Dirigent: Erki Pehk

Koreograafid: Jüri Nael, Marge Ehrenbusch

Kunstnik: Signe Lomp

Valguskunstnik: Airi Eras

Grimmikunstnik: Aimar Rolf

Produtsendid: Anne Veesaar,

Tarvo Krall, Mikk Purre

Peaosades: Tõnu Kilgas, Tõnu Oja

Esietendus 5. novembril linnahallis

Margarita Voites lustib rolli

Proua Dindoni roll "Linnupuuris" on saatuse kingitus, see on mulle nagu uue elu algus.

Ma pole 1991. aastast enam teatrilaval midagi teinud, peale katse Nicolai "Windsori lõbusate naistega", millest ise lavastuse käigus loobusin. Olen tegelikult alati tahtnud lõbusaid lugusid mängida. Kui karjääri alustasin, mõtlesin just opereti peale, aga pandi ooperit tegema. Tunnen, et koomika on mul suures osas välja elamata. Loodan, et "Linnupuurile" järgneb veel midagi, kasvõi draamalavastuses.

"Linnupuuri" meeskonnaga olen väga rahul: partner Lembit Ulfsak on tore, Peeter Oja paneb meid kõiki naerma. Meeldib, et kogenud lavastaja Ivo Eensalu kõrval on noor kunstnik ja noored liikumisjuhid. Tantsida on mulle alati meeldinud. Muusika on siin selline, mis paneb koduski laulma. Süzhee mind ei häiri, pealegi olen ise selle konservatiivsema poole esindaja. See on elu ise. Ega mina sisu nii ei vaata, lust on lihtsalt seda teha.

Heili Vaus