Ljubimovi teater vajaks eesti näitlejaid

Taganka teater tõi Tallinna näha 30 aastat tagasi maailma uuesti vene teatrist kõnelema pannud Moskva lavastaja Juri Ljubimovi (82) käekirjanäited – "Meistri ja Margarita" ning "Vennad Karamazovid".

Mõlemad pakkusid jõulist kujunditeatrit, aga hämmastas, et näitlejatest on põhjust rääkida vähe. Ikoonlavastaja teatris pole ühtegi näitlejaikooni! Laval oli Bulgakovi ja Dostojevski tegelastüüpide mänguvõimalustest üsna möödavaatav ühesuguseid jämedaid vahendeid kasutav näitlejate rodu. Ei jälgegi Stanislavski-vaimus sisseelamiskunstist. Palju ühtemoodi röökimist. Võrrelgem kasvõi Linnateatri "Kuritöö ja karistuse" isikupäraste tegelastega.

Nõudis head tahet, et 23 aastat järjest Jeesuse (Aleksandr Trofimov) ja Meistri (Dalvin Shtsherbakov) närtsinud-olekut sisuliseks taotluseks mõtelda. Ka Wolandis (Vsevolod Sobolev) polnud deemonlikku suurmängurit rohkem kui lastejutu vanapaganas. "Karamazovites" andis hea vana patukoti tüpaazhi Feliks Antipov vendade isana.

"Meistri ja Margarita" puhul on põnev jälgida, kuidas õnnestub Bulgakovi romaa-ni trikid lavale panna. Naerukohad polnud nii naljakad, kui lugedes. Ent üks võtmeküsimusi, – kuidas õnnestub Margarita Wolandi ballile lendama panna – õnnestus Ljubimovil vägevalt. Tohutul tumedal eesriidel helendades tiirles Margarita oma teenijatüdrukuga otsekui hiiglaslikul propelleril. Vahepeal kõlguti ka muljetavaldaval kellapendlil. Näis, millise võimaluse Mati Unt nüüd vastukaaluks Vanemuises välja nuputab.

Kavaleht osutas, et "Margarita" kujundus on kokku pandud Ljubimovi kuulsate lavastuste elementidest. Nimetatud kootud eesriide ees mässas Võssotski Hamlet. Ka "Margaritas" toimis see ähvardav-nõiduslik kujund mõjusalt ja funktsionaalselt ühtaegu.

Juudamaa prokuraator Pilatus oli pistetud puuri "Tartuffei"-lavastuse paksu kuldraami. Poeet Bezdomnõi viidi hullumajja sama veoauto kastis, mis "Koidikud on siin vaiksed tüdrukud" stalinlikku kangelassurma sõidutas. Neil seostel oli mõju ka neid reliktlavastusi nägemata.

Tagantjärele võib aimata, kuidas Ljubimovi lavastused eesti teatritegijaid mõjutasid siis, kui sõit Moskvasse lihtne oli.

Vana tiigrit oli lavastustes tunda

Näitleja Liina Olmaru: "Meister ja Margarita" jättis kujundirikkuse ja lavastajamõttega väga huvitava mulje, "Karamazovites" pettusin. Mulle meeldib laval vaadata näitlejavõimaluste realiseerumist. Seal polnud selliseid rolle nagu "Meistri ja Margarita" paar-kolm artistlikku osa. Kogu see "Karamazovite"-värk jäi mulle lavastuslikult häguseks ja ühetooniliseks. Ikkagi on hea meel, et mõlemat nägin.

Lavastaja Mati Unt: "Meistrit ja Margarita" esietenduse-aegne mulje oli võimas. Praegu see nii heas vormis enam pole. Mõned noored olid väga rahul, nad polnud Ljubimovit enne näinud. Mina väga empaatiline polnud, vaatasin külmalt. Mõtted olid rohkem oma valmiva "Meistri ja Margarita" lavastuse juures: Eestis pole mõtet lavale panna vene olustikku, mis Moskvas lõikab. Häiris, et Margarita motiiv oli Ljubimovil põgus. Ei mäleta, kas toona oli ka nii, et Woland õieti midagi ei teinud ja kogu kuradiasi oli artistliku Korovjevi õlul. Mul ei kirjuta Meister romaani, vaid näidendit, lugu on seotud teatriproovidega – olen võtnud motiive "Teatriromaanist".

"Karamazovid" oli kohati igav ja steriilne. Mõned melanhoolsed või Dostojevskile omased skandaalsed kohad meenutasid vana tiigrit ka.