Lõbusad vene virtuoosid esinesid Pirita kloostris
Terem kvarteti ja Vladimir Tšernovi venelik musitseerimine pani Eesti publiku naerma ja plaksutama
Teisipäevaõhtune kontsert Pirita kloostriseinte vahel oli täiesti unikaalne oma laadi ja ka taseme poolest – meisterlik vene rahvapillidel esinev Terem kvartett võitis koos maailma esibaritonide hulka kuuluva Vladimir Ternoviga kuulajate südame.
Sellist kooslust on maailm seni näinud vaid kolm korda: India muusikafestivalil Sangat, Sankt Peterburis Terem kvarteti juubelipidustustel ja nüüd siis ka Tallinnas. Tegu on maailmanimedega, kes justkui esmapilgul esindaksid muusikamaailma erinevaid pooluseid, aga keda sellegipoolest ühendab sarnane taust.
Neid vene päritolu muusikuid võib viimastel aastatel kohata sagedamini Lääne suurtel lavadel kui oma kodumaal. Ometi on ühised vene juured tuntavad ja olulised niisamuti kui klassikaline muusikaharidus, mis Tšernovi puhul on enesestmõistetav, aga põhimõtteliselt oluline rahvapillidel mängiva Terem kvarteti jaoks, kelle stiililine pitser lasus tervel kontserdil.
1986. aastal kuulsa St. Peterburi konservatooriumi seinte vahel rahvapillimängijaist sündinud Terem kvartett pole Eestis tundmatu esineja. Muusikuid on tihti kutsutud esinema ka jazzifestivalidele, sest lisaks paroodiale ja romantilisele paatosele leidub nende mängus paras annus improvisatsioonilisust.
Seegi kord olid säravaimad süidid ooperimuusikast. Bizet “Carmeni” teemad kõlasid kõige ootamatumas kontekstis, aga kogu aeg särava virtuoossusega. Muusikud suudavad ühe hetkega ümber lülituda rahvamuusikalt klassikale, paroodialt jazzile, nad naerutavad publikut, kaotamata hektekski ülitõsist suhtumist muusikasse.
Ansambel koosseisus Andrei Konstantinov (soprandomra), Aleksei Bartšev (altdomra), Andrei Smirnov (bajaan) ja Mihhail Dziudze (bass balalaika) tuli ka Pirital välja oma tavapäraselt kireva repertuaariga, kus on balalaikaviise ja klassikalist muusikat Bachist Rossinini, sekka kõlavad vene multifilmiviisid ja popmeloodiad. Pillide dialoogidest sündiv mängulisus koos fantaasiarikka teemade liitmise kunstiga võitis rahva poolehoiu juba alates Bachi kuulsa orelifuuga interpreteerimisest.
Silmapaistev artistlikkus, mis on ühendatud erakordselt ilusa häälematerjali ja laitmatu tehnikaga, iseloomustab ka Vladimir Tšernovi. Eriti tõusis see esile Figaro kavatiinis, kus ka Terem lihtsast saatefunktsioonist kõrgemale tõusis. Kahju, muidugi, et Tšernov nii vähe ooperimuusikat laulis, publikut näis vaimustavat just nõudlikuma repertuaari vaimukas tõlgendus.
Muidugi vaimustavad rahvast ka vene romansid ja itaalia laulukesed, millega näiteks Harri Vasar ja Jüri Pärg end omal ajal eesti rahva südametesse laulsid. Tšernovile oli siin abiks mahe ja soe tämber, mis loob head eeldused olla suur laulja nii keerulise ooperipartii kui ka vallatu laulukese esitamisel. Paralleel Georg Otsaga ei ole siin sugugi kohatu.
Kuuldud kontsert paneb unistama. Kas oleks reaalne, et peatselt 49-aastaseks saavat, oma hiilgevormis olevat Tšernovi võiks Estonia laval kuulata mõnd oma 40 repertuaaris olevast ooperirollist laulmas? Vastasel korral jääb üle sõita Metropolitan Operasse, La Scalasse või Covent Gardenisse, kus Tšernov on viimased 10 aastat olnud sage külaline.
