Tony Colman Foto: Martin Dremljuga
Pärast Rock Summeril 200 inimesele esinemist rääkis Suurbritannia kuulsaima indie tantsumuusika plaadifirma juht ja asutaja London Elektricity, pärisnimega Tony Colman, Eesti Päevalehega digitaalsest ja analoogsest tulevikust, Arvo Pärdist ja ilusast muusikast.

Eestis on London Elektricity käinud mängimas juba aastaid. „Mulle meeldib Tartu rohkem kui Tallinn, aga kahetunnine autosõit on tüütu. Rahvas on elavam,” muljetab Colman Tallinna vanalinnas pühapäevahommikust kohvi rüübates. 

London Elektricity on Suurbritannia plaadifirma Hospital Records tegevjuht, maailmakuulus DJ-produtsent ja viimane rahvusvaheline drum and bass’i DJ, kes veel vinüülplaate mängib. „Mulle meeldib, et olen viimane allesjäänu. Olen alati friik olnud, erinev. Koolis narriti mind. Olen alati teistest erinev olnud. Aga see on andnud jõudu teha midagi erilist.”

CD-d, mis on oluliselt lollikindlamad ja lihtsamad, on Colmani sõnul väljasurev formaat. „Vinüül on ilus asi, mida käes hoida. Kõigile meeldivad ilusad asjad nende elus. Ei ole ilusamat muusikaformaati kui vinüül. Seda saab käes hoida, nuusutada, tunda, kuulata – see kõlab imeliselt, seda saab seinale riputada, koguda... See on nagu heliline maaling,” ütleb üle 20 aasta muusikaga tegelenud Colman.

Alkeemiku töö

Hospital Records ja Colman ise on olnud pioneerid nii heliliselt kui ka vormiliselt. Hospital oli esimene drum and bass plaadifirma, kes viis oma muusika iTunesi ja nad olid seda üle aasta ja seda väga edukalt.

Hospital Records on praeguseks 17-aastane. Praeguseks on nad välja andnud üle 250 plaadi ja singli, nende ridades on drum and bass’i maastiku vaieldamatud tipud nagu High Contrast, Logistics, Danny Byrd, Camo & Krooked, Netsky ja tütar-plaadifirma MedSchool kogub noori ja omanäolisi talente teistest elektroonilise muusika nurgakestest. „Olen alati olnud sõltuvuses. Ei kujuta ette end midagi muud tegemas,” ütleb Colman.

Iseseisvate plaadifirmade elus hoidmine ei ole lihtne. „Peab väga loov olema. Halbadest asjadest tuleb teha hea, tuleb olla alkeemik,” sõnab ta.

Hospital Recordsi identiteedi taga on praeguseks peale muusika ka bränd, mis teeb temaatilist nänni ja üritustesari, mis tuuritab mööda maailma. Colmani sõnul on kogu asja ideoloogia olnud teha ilusat muusikat. Ilusat selle kõige ehedamas tähenduses.

Kui EDM (Electronic Dance Music – elektrooniline tantsumuusika) sai USA-s tohutult populaarseks, läks olukord muusikamaastikul Colmani arvates veidraks. „Ma vihkan seda. See on õel,” räägib ta põlgusega USA-st tulnud elektroonilisest tantsumuusikast. „USA muusikatööstus on üsna vastik elajas. See hüppab millegi peale, kallab palju raha sisse ja muudab selle McDonaldsiks või Coca-Colaks. Seda tegid nad ka EDM-iga.”

Näiteks Skrillex? „Tema muusika on tehniliselt kohati üsna ilus, aga ta bassikäigud on nii inetud. Aga nüüdseks ta teab seda ja viimasel ajal on ta palju leebemat muusikat teinud,” vastab Colman.

Praegu on Hospitalil kindel suund minna tagasi nende esimeste ambitsioonide juurde, mis on tuua ilusat muusikat drum and bass’i maailma. „Ma keelasin kõigil meie artistidel dubstep-i tegemise ära. Sõna otseses mõttes. Dubstep, mis on praeguseks Ühendkuningriigis vähemalt juba välja surnud, esindab õelat Ameerika korporatiivpoolt EDM-ist ja see jääb alati seoseks. Paljud suured dubstep-i nimed ei mängi seda, neil on häbi. See on kurb, sest kui dubstep alguse sai, puhtal kujul oli see väga lahe.”

Oma üle 20-aastase kogemuse põhjal on Colman veendunud, et heliliselt läheb muusika tagasi kaunite meloodiate ja atmosfääriliste helide juurde. „Näen praegu erinevates tantsumuusikažanrites konkreetset vastureaktsiooni USA-st tulnud helile,” ütleb ta. „Deep house-is on olnud renessanss, see toimub üle žanrite. Paar aastat tagasi oli peamine kerida üles emotsioon, viia see n-ö drop-in’i (järsk muutus tempos) ja tekitada mosh pit.”

Lemmikuks Pärt

Ilus muusika on Colmani sõnul peaaegu religioosne – see tekitab emotsiooni ja jääb meelde. „Pärt on mu lemmikhelilooja. Ta suudab minus tuua esile väga spirituaalse ja peaaegu religioosse elamuse. Teda on heliloojana lihtne mõista, kuna ta muusika on tsükliline. Aeglane edasiminek, mis käib ringi, sujuvalt rajab teed kulminatsiooniga. Tunnen temaga muusikalist sugulust. Kui sa Pärdi muusikat ei tea, siis tuleb end kurssi viia, nii lihtne ongi,” ütleb ta ja lisab, et elektroonilises muusikas on ilmselt palju inimesi, kes kuulavad Steve Reichi, Arvo Pärti – kindlat tüüpi moodsaid klassikuid.

Plaadifirmast brändiks

Hospital Recordsi üritustesari Hospitality on väikesest põrandaalusest klubiõhtust kasvanud rahvusvaheliselt tuuritavaks ja väga oodatud ürituseks. Sel suvel mängivad Hospitali DJ-d paljudel festivalidel. „Sel suvel läheb Hospitality esimest korda ka Peterburgi ja Moskvasse. See saab väga omapärane olema, kõik ootavad väga. Need on linnad on nagu teised riigid. Moskval on väga tume hõng. See on üsna rõhuv linn, kus olla. Kõik on seal ainult ühe asja pärast – raha teha. Ja seda on näha inimeste nägudest. Kõik on stressis,” jutustab Colman.

„Meil on paar nädalat olnud Shoreditchis (Londoni idaosas – A. T.) suve pood, seal liigub palju turiste ja on kesklinnale lähedal. Me ei olnud üldse kindlad, kas keegi üldse tuleb sinna. Miks peaks keegi tahtma plaadifirma poest midagi osta? Kui avasime, siis tuli üks ülikonnas tüüp poodi, kes ütles, et ta on kõigil meie üritustel käinud, ja ta ostis lõpuks 160 naela eest vinüülplaate. Pood on olnud väga edukas. Teadsime, et on raske inimesi sinna meelitada, seega tegime plaani, et iga päev on poes mingi üritus, näiteks mõni Hospitali DJ mängimas. Ja see toimis! Isegi üks tüüp Lõuna Koreast tuli kohale, kes lendas nädalavahetuseks Londonisse, käis Hospitalityl, käis meie poes ja lendas tagasi Souli. See on pühendumus,” ütleb Colman.

London Elektricity
Foto: Mart Sepp