Looduslapse, mässaja ja iroonilise optimisti teekond tragöödiani

Joël Dickeri raamatute edu alus on särav keelekasutus, intelligentne tekst ja põnev lugu.

Joël Dicker on saanud hüüdnime Kuldkirjanik, kuigi ta on maailma rõõmustanud vaid kahe romaaniga, mis, tõsi, on pärlid. Esimene neist, maakeeles mullu ilmunud „Tõde Harry Queberti juhtumi kohta” on kultuuriline, kirjanduslik ja kriminaalne kõrgpilotaaž, mis jutustab kaks lubamatu armastuse lugu ja lõpeb pauguga. Keeruline oleks raamatut tituleerida krimkaks, sest see väljend on liiga madal ja väheütlev. Väärtkrimka kõlab samuti nadilt. Ehk kultuurkrimka?

Maailm võttis Dickeri esimese raamatu võimsalt vastu – ainuüksi Prantsusmaal müüdi seda miljon eksemplari, pea poolsada riiki ostsid hoobilt tõlkeõigused... Kuldkirjaniku kodumaal Šveitsis hakati kannatamatult ootama järgmist romaani, ent läks kolm aastat, enne kui „Baltimore’ide raamat” ilmavalgust nägi.